Personaliuudised.ee oktoober 2020 / Tekst: Kai Miller
Väljaste ütleb, et mindfulness’i lahtimõtestamise juures on huvitav paradoks – teadvelolekust võib rääkida, aga see ei tähenda veel selle kogemist. „Minu jaoks tähendab teadvelolek praegust hetke – kui ma olen päriselt kontaktis käesoleva hetkega; sellel hetkel on justkui sangad küljes.ˮ
„Meid viib iseenda ja olevikuhetkega kontaktist eemale mõistus, mis on küll imeline töövahend, aga kui mõistus muutub sinu peremeheks, siis on kehvad lood. Sageli on nii, et unustame ennast mõtlema, oleme mõttesse vajunud. Klassikaline pilt teadveloleku kohta on see, kus jalutavad peremees ja tema koer. Nende pea kohal on mullikesed, kus näidatakse, mida näeb enda ümber parasjagu koer ja mida peremees. Koera mullikeses on nagu ikka puud, taevas ja loomad; peremees näeb aga raha, tööd, autot ehk tema peas käib tohutu virvarr,ˮ selgitab Väljaste.
Inimesel on teadupärast iga päev peas 60 000 mõtet, mis on meeletu infohulk. „Võime neisse mõtetesse väga pikaks ajaks ära eksida ja olla sellevõrra vähem kontaktis praeguse hetkega. Juhtubki, et räägin oma partneriga automaatselt, teen tööd automaatselt, sõidan autoga automaatselt. Tegelikult on meil aga alati valik teha kõiki neid tegevusi ka tähelepanelikult, kohal olles. Ma ei ütle, et kõike peaks tegema kohal olles, aga on hea, kui see valik on olemas.ˮ
Mindfulness’i on palju ka teaduslikult uuritud. Harvardi ülikooli uuringus „A wondering mind is an unhappy mindˮ vaadeldi inimesi ja saadi teada, et kui inimene on päriselt kohal selles, mida ta teeb, siis valdab teda kerge õnnetunne või heaolu. Kui aga inimene mõtleb teisi asju tehes (näiteks joostes, töötades) oma igapäevamõtteid, siis seda õnnetunnet või õndsust justkui pole. „Peas ei ole ju alati ainult head mõtted – me ei mõtle ainult oma reisidest ja unistustest. Kui mõistus hakkab iseenesest tööle, siis ta hekseldab just pooleliolevate asjade ja lahenduseta probleemide kallal,ˮ selgitab Väljaste.
Mindfulness’i saab Väljaste sõnul kasutada igas valdkonnas. „Tegelikult on tähelepanelik kohalolu olnud ju aastatuhandeid ükskõik mis kultuuris au sees. Samamoodi kaastunne, heasoovlikkus, pühendumine.ˮ
Väljaste ütleb, et kui teha teadveloleku harjutusi 10 minutit päevas, siis see ei tähenda seda, et muututakse aina paremaks harjutajaks, vaid hakatakse kõike oma elus vahetumalt kogema. „Hakkad kogema seda, kuidas leida rahu ja tasakaal iseendas üles; kuidas sa saad valida olla kohal, tulla hekseldavatest mõtetest välja ja päriselt keskenduda. See on ju oluline ükskõik kellel ja millisel elualal: kooliõpilasel, kõigil ametikohtadel, partneriga.ˮ
Läänemaailmas on teadveloleku praktiseerimine olnud pildis umbes 40 aastat: Jon Kabat-Zinn tegi 1979. aastal oma esimese kaheksanädalase kursuse ja sealt edasi muutus teadvelolek aina populaarsemaks. Väljaste sõnul on mindfulness aga praegu nii popp just seepärast, et algusest peale on selle kõrval palju ka teadust tehtud. „See pole justkui mingi uhhuu-asi, vaid kogu aeg on praktika teadusega käsikäes käinud ja saame nüüd olla kindlad, et mindfulness’il on päriselt väga hea mõju nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele.ˮ
Ühtlasi arvab Väljaste, et eestlased sörgivad selles teemas praegu natuke veel teistel sabas. „Kindlasti on meil palju sügavaid inimesi olnud, kes on taoliste praktikatega tegelenud juba ammu, aga see pole olnud n-ö peavoolus. Nüüd on mindfulness korralikult ka siia jõudnud ja ilmselt seetõttu, et need, kes kunagi sellega alustasid nii nagu mina, on sellest lihtsalt kogu aeg rääkinud, artikleid kirjutanud ja infot muul moel levitanud.ˮ
Hea võimalus, kuidas teekond juhendatult läbida, on minna kaheksanädalasele teadveloleku kursusele. Väljaste ütleb, et juba kahe kuu vältel loob inimene harjumuse mindfulness’i harjutusi pidevalt praktiseerida.
Ühe hea baasharjutusena tõstab ta aga esile hingamise jälgimist. See tähendab, et inimene hakkab pöörama tähelepanu oma hingamisele ja pärast oskab ta juba käigupealt koondada tähelepanu hingamisele, et leida sellest endale tuge ja tasakaalu.
Väljaste jagab ka kevadise koroonalaine kogemust, kui ta koolitas arste. „Õpetasin neile mitmeid teadveloleku harjutusi ja neil oli sellest nii suur abi. Näiteks rääkis üks arst, kuidas ta pidi tegema igapäevast patsientide kontrolliringi. Ta kasutas koridoris olles ja enne palatisse minemist hetke, et tunnetada oma jalataldu, et ta tõesti kõnnib praegu; et ta tõstab nüüd oma käe, vajutab ukselingile. See tundub pisiasi, aga sellest võrsub teatud mõttes ime – inimene ise tunneb, et ta on kohal ja patsient tunneb, et tema jaoks ollakse päriselt kohal. Selline teadveloleku harjutus ei ole elust eraldiseisev, vaid see tuleb jooksvalt ellu kaasa, inimene hakkab seda igal pool kasutama.ˮ
Enne magamajäämist soovitab Väljaste teha keha tunnetamise harjutust, mis soodustab head und. Harjutusega tuleb inimene mõtete ja emotsioonide virvarrist välja, loob kontakti oma kehaga, lõõgastub ja jääd magama. „Ka helisid on hea iga päev kuulata: oled kuskil looduses ja paned tähele neid helisid, mis sinu ümber on,ˮ pakub koolitaja välja.
Eesti keeles on olemas ka Vaikuseminutite äpp, mida on hea kasutada.
„Minu arust on mindfulness’i tarvis kõigil. Nagu ma arvan ka, et kõigile on vaja hambapesu, mitte ühtedele rohkem, teistele vähem. See on üks moodus, kuidas enda sisemaailma eest hoolt kanda ja olla vaimselt heas vormis,ˮ arvab Väljaste.
Ta lisab, et kindlasti on teadvelolekut vaja neile, kellelt nõutakse palju, näiteks arstid. „Sa ei saa teha oma tööd hästi, kui sa oled stressis ja läbipõlenud. Sa pead olema terav pliiats, aga kuidas, kui sul on samal ajal hull tempo peal?ˮ
Siinkohal avaldab Väljaste hea mõtte ja ütleb, et kui inimestel läheb mingil eluperioodil tohutu kiireks, siis esimese asjana viskavad nad oma elust välja just kõik kosutava ja meeldiva. „Ei käida enam sõpradega väljas ega loeta raamatuid, samamoodi visatakse kohe alguses välja ka teadveloleku harjutused. Ja ometi on nii, et kui praktiseerida teadvelolekut just kiirel ja keerulisel ajal, siis see toetab inimest väga palju.ˮ
Teadveloleku kursustel käivad aga tema sõnul koos erinevad inimesed: ärimehed, meditsiinitöötajad, õpetajad, üliõpilased jpt. „Millegipärast on sageli naisi rohkem kui mehi, sellest on kahju – minu arust sobib see meestele väga hästi.ˮ
Väljaste usub, et nüüd uues normaalsus ehk kriisiajal leiavad inimesed kergemini tee mindfulness’ini ja vaimset tervist hakatakse rohkem tähtsustama. „Üha enam räägitakse sellest, kui palju on tegelikult vaimse tervise probleeme. Praegune eluolu soodustab seda, sest kogu aeg on väga kiire ja stress. Kui mindfulness’i ja vaimse tervise hoidmist ei õpetata koolis, ülikoolis, kodus, siis kuidas inimene hakkama saab?ˮ
Ka tööandjad on nüüd surve all, sest töötajate vaimse tervise eest tuleb hoolitseda – enne oli ainult füüsiline. Väljaste ütleb, et viimastest uuringutest on selgunud, et kui töötaja vaimne tervis ei ole väga hea, siis ei ole ta ka tööl nii tulemuslik ja tubli. „Aga mõistagi on tööandjad huvitatud sellest, et töötajad oma tööd võimalikult hästi teeksid. Seega, kui vaimset tervist saab kuidagi toetada, siis tasub sellesse investeerida,ˮ arvab Väljaste ja ütleb lõpetuseks, et õnneks hakatakse ka aina laiemalt eri valdkondades mindfulness’ile rohkem tähelepanu pöörama.
Kui vaimset tervist saab kuidagi toetada, siis tasub sellesse investeerida.
Helena Väljaste on kahe lapse ema ja psühholoog. Tal on erapraksis, kus ta töötab klientidega enamjaolt individuaalselt. Ühtlasi on Helena ka koolitaja, tehes praktilisi koolitusi eri ettevõtetele. Ta on õppinud Tallinna ülikoolis psühholoogiat.
Helenat paeluvad kõige rohkem mindfulness, enesesõbralikkus ja motivatsioon ning seejuures motiveeriv intervjueerimine. Teadvelolekuga on ta tegelenud juba 10 aastat, alustades siis, kui keegi veel Eestis suuresti sellega ei tegelnud, mis tähendas, et kogu info tuli hankida välismaalt.
Meditsiiniuudised oktoober 2020 / Tekst: Helena Väljaste
Viisin oma esimese teadveloleku kursuse haigla personalile läbi aastal 2015. Kuigi see on haruldane, et Eestis koolitajale vabatahtsi tagasisidet jagatakse, siis ometigi kuulsin oma kursuslastelt hiljem järgmist:
Teadvelolekul põhinevat stressimaandamise programmi (mindfulness-based stress reduction, MBSR), millele pani 1979. aastal aluse Jon Kabat-Zinn Massachussettsi Ülikooli meditsiiniteaduskonnast Ameerikas, õpetatakse nüüdseks tuhandetes kliinikutes, tervisekeskustes ja mujalgi. MBSR-ist kasvas välja teadvelolekul põhinev kognitiivne teraapia (MBCT), mille eesmärk oli aidata korduvate depressioonihoogude all kannatajatel haigusest võitu saada – see on praeguseks üks eelistatumaid teraapiaid, mida soovitab Ühendkuningriigi Riiklik Tervishoiu ja Kliinilise Kvaliteedi Instituut (NICE).
Nendest programmidest on edasi arendatud mitmeid teisi programme ning tänaseks ei tegeleta teadveloleku vallas ainuüksi mitmete häirete raviga, vaid ka ennetusega. Üha enam tehakse koolitusi koolides, ettevõtetes, avalikus sektoris ja meditsiinipersonali hulgas – uuringute järgi see mitte ainult ei enneta läbipõlemist, vaid aitab tervishoiutöötajatel saada ka parem kontakt oma patsientidega.
Üks põhjuseid, miks teadvelolek nii populaarseks on saanud on see, et seda on algusaastatest saati teaduslikult uuritud, praktika ja teadus on käinud käsikäes. Seega on kogunenud tänaseks tuhanded teadustöid, mis tõestavad, et teadvelolek kahandab valu ja emotsionaalset reageeringut sellele, parandab vaimset ja füüsilist heaolu ning aitab inimestel tulla toime stressi ja igapäevaelu pingetega. Eestis, tõsi küll, on teadveloleku praktika ja õpetus suhteliselt uus, seda eriti meditsiinivaldkonnas.
Meditsiinitöötaja ei saa ju pakkuda head teenust, kui ta on läbi põlenud ja stressis. Paraku pole meile aga koolis õpetatud seda, kuidas juhtida edukalt oma tähelepanu, emotsioone ja mõtteid. Samuti pole meid õpetatud rahunema ja vajutama pausinupule enne reageerimist, et valida oma vastus mistahes olukorrale. Mõni meist lihtsalt oskab seda paremini kui teine, ometigi annab neid oskuseid treenida ja seda vaid 10 minutiga päevas. Sellised oskused osutuvad eriti oluliseks just siis, kui meil on pidev pinge peal ja meil on vaja hallata rohket andmemahtu.
Teadveloleku vastandiks on autopiloot, kus me tegutseme harjumuslikult, ilma et oleksime tõeliselt märkamas seda, mida me teeme. Autopiloodil kulgedes võime näiteks avada arvuti, et saata üks e-kiri, kuid avastame alles minuteid hiljem, et oleme tegelemas hoopis millegi muuga. Rääkimata sellest, et me ei oma kindlat teadmist selle kohta, kas sulgesime kodu-, kontori- või autoukse.
Elades automaatpiloodil on vägagi tõenäoline, et miski või keegi vajutab meie reaktiivsetele nuppudele, mistõttu võtavad meie üle võimust vanad harjumused ning kasutud mõttemustrid. Me võime käituda moel, mis pole meie väärtustega kooskõlalised: ärritume kiiresti, lähme kaasa negatiivsete mõtetega jne. Me ütleme sääraste olukordade kohta hiljem, et “see on kui harjumus”, “käitusin mõtlematult”, “automaatselt” või “emotsiooni ajendil”.
Teadvelolek (i. k. mindfulness) on kunst olla kohal käesolevas hetkes koos lahke ja uudishimuliku tähelepanuga. Olles teadlik, pöörame me tähelepanu konkreetsel viisil (Jon Kabat-Zinn): tahtlikult, praeguses hetkes ja hinnangutevabalt.
Proovi seda kohe: jälgi ennast praegu neid ridu lugedes. Vaata, kus on su tähelepanu. Sa loed hetkel neid sõnu, need on sinu tähelepanu fookuses. Samal ajal märkad sa ilmselt ka oma ümbrust, helisid või lõhnu toas, võib-olla ka oma mõtteid. Kui sa lubad oma tähelepanul koonduda praegu lugemisele – nii, et sa selgelt tead, et sa loed praegu – siis oledki juba rohkem kohal, koged seda olekut, mida nimetatakse teadvelolekuks.
Videos mainitud teadveloleku intensiivkursusele saad registreerida end siin.
Eesti Naine juuni 2020 / Tekst: Liis Auväärt
Kas tuleb tuttav ette? Jälle on üks päev möödas, aga midagi ei saanud tehtud. Kraanikauss on täis musti nõusid, telefoniarve vaja maksta, diivanil koerakarvad… Kui peres on lapsed, mõtled-muretsed nendegi eest. Tahaks ju, et kõik oleks hästi – ja sellest, mis on hästi, on sul oma kindel ettekujutus! Hommikul paned jälle kiivri pähe ja lähed tulekahjusid kustutama.
Eestlastel pole head sisemist haridust, nendib psühholoog ja koolitaja Helena Väljaste: “Keegi ei seletanud meile koolis, et inimesel on umbes 300 eri emotsiooni, mis vahelduvad nagu ilm. Sama lugu on mõtetega – keegi pole meile öelnud, et meil on peas 60 000– 80 000 mõtet ja neis mõtetes on omajagu vigu. Kipume oma tunnete ja mõtetega samastuma, aga tegelikult need ei defineeri meid: saame neid kogeda ja vajadusel muuta.”
Tundes end väsinuna ja nurka surutuna, võime sõnade ja tegudega haiget teha endale, aga ka teistele enda ümber. Oluline on endal sabast kinni saada ja märgata, mis mõte või tunne sind parasjagu juhib. “Poole ajast uitab meie tähelepanu minevikus ja tulevikus,” jutustab kliiniline psühholoog ja koolitaja Anni Kuusik. “Enamasti tegeleme oma peas asjadega, mis on pooleli või lahenduseta. Probleemide peale mõtlemine pole iseenesest probleem, küll aga ei tarvitse meile kasulik olla, kui muretsemisest või mõtete heietamisest saab harjumus.”
Mindfulness ehk teadvelolek pakub praktilisi harjutusi, kuidas keskenduda hetkele. “See on nagu ärkamine mõtetest, mida oled heietanud,” võrdleb Kuusik. “Korraga meenub sulle, et kõnnid just praegu metsas. Või oled siin,
oma lapsega koos.”
Skeptikud juba nihelevad: teadvelolek, see on raudselt mingi lillelaste värk. “Pigem muudavad mindfulness’i harjutused sind suuremaks realistiks,” rahustab Helena Väljaste. “Näed üha selgemalt, millised mõtted ja emotsioonid on sinu sees, aga mõistad, et sinu ja nende vahel on kerge distants.”
Arvukad suurettevõtted – näiteks Google ja Apple, aga ka mitmed Eesti firmad – juurutavad oma töötajate seas mindfulness’i. Nende praktika kinnitab, et töötaja on rõõmsam ja tegusam, kui oskab tööaega pikkida meditatsioonipause või teadveloleku harjutusi.
Samas on mindfulness’ist saanud vaimse tervise spetsialistide tööriist. Teadvelolekul põhinev psühhoteraapia aitab ärevuse ja depressiooni, läbipõlemise ja uneprobleemide korral. Harjutuste käigus keha lõdvestub ja lõõgastub, stressitase väheneb ning ajus aktiveeruvad piirkonnad, mis on seotud heasoovlikkuse ja kaastundega. “Iga kord, kui kohtume kellegagi, kes on hetkes kohal, sügavalt lugupidav ja uudishimulik, tunneme sisimas ära, et see on see, mida me tahame,” lausub Anni Kuusik. “Mitte kriitika ja kurjustamine, vaid hooliv innustamine annab meile lootust.”
Eestiski pakutakse teadveloleku kursusi, kus harjutusi tehakse koos juhendajaga. Ent lihtsamaid harjutusi, millest valiku leiad loo lõpust, saad koduski proovida. Millele seejuures tähelepanu pöörata?
Pigem muudavad mindfulness’i harjutused sind suuremaks realistiks.
Kui alustad teadveloleku harjutustega, on seda hea teha helijuhise saatel. Paned juhise mängima ja teed kaasa, mis hääl ütleb. Tasuta eestikeelseid juhiseid leiad näiteks soundcloud.com/meelerahu, soundcloud.com/anni-kuusik ja vaikuseminutid.ee/harjutused.
Kuus mõnusat heliharjutust on saadaval tasuta äpis nimega Vaikuseminutid. Soovi korral tuletab äpp sulle iga päev meelde, et võtaksid hetke oma harjutuste jaoks.
Erinevad mindfulness’i harjutused täidavad eri vajadusi. Kui tunned end ärevana, võib abi olla harjutustest, mis keskenduvad hingamisele ja jalataldade tunnetamisele. Kui oled enda suurim kriitik ja kubjas, saad harjutuste abil end leebelt suunata. Kui peas keerlevad mõtted, mis pole sulle sel hetkel kasulikud, kuidas viia tähelepanu neilt eemale?
Teadveloleku harjutustega alustades on lihtne avastada, et pea on mõtteid täis ja tähelepanu hüplik. Sellest ei tasu heituda – kui tähelepanu liigub harjutuselt kõrvale, püüa see leebelt tagasi juhtida. Sinu kavatsus on oma
mõtteid vaadelda, mitte nendega kaasa minna.
Kui tunned, et üks harjutus sulle ei sobi, proovi järgmist. Püüa leida harjutamiseks aega iga päev, et sellest kujuneks harjumus, ja ära karda olla isekas. “Uuringud näitavad, et inimesed, kes hoolitsevad iseenda vajaduste
eest, näevad olukordi selgemalt,” julgustab Anni Kuusik. “Nad on teiste suhtes hoolivamad, kannatlikumad ja võtavad vastutuse oma eksimuste eest ilma neisse kinni jäämata. Ka toetavad nad teiste – näiteks laste – iseseisvumist, selle asemel et nende eest asju ära teha. Kui sina oled rahulikum, on teised su ümber ka rahulikumad.”
Üks mindfulness’i väljund on aidata lapsevanemaid. Teadveloleku õpetaja ja koolitaja Gea Grigorjev pakub loo lisana välja harjutuse just neile, et jälgida oma last uue pilguga ja märgata tema positiivseid omadusi. “Mõned vanemad avastavad, et nende jaoks on väga keeruline oma last vaadata värske pilguga, sest nad saavad teadlikuks hinnangutest ja eelarvamustest, mis neil lapse kohta peas tiirlevad,” selgitab Grigorjev. “Väga huvitav on kord kogeda, kuidas selline teadvustamata fookus mõjutab meie suhteid, ja mõtiskleda, mida oleks võimalik teha, et treenida oma pilku värskemaks
ja hinnanguvabaks.”
Kui sul on lapsed või lapse lapselapsed, saad harjutusi teha ka nendega koos. Helena Väljaste lapsed on väikesed – 2,5- ja 4aastane –, kuid neilegi on osa harjutusi jõukohased. “Näiteks püüame õhtuti päeva pihku ja otsime koos viis toredat asja, mis päeva jooksul juhtusid ja mille eest tänulik olla.” Samuti saab lastega edukalt teha nn rosinaharjutust – toidu kogemist eri meeltega.
Rahvusvaheliselt kasutatakse teadveloleku harjutusi koolides ja lasteaedades. Eestis tutvustab seda teemat MTÜ Vaikuseminutid, mis on avatud ja asutusesiseste koolituste kaudu jõudnud mitmesaja haridusasutuseni. Laps, kelle õpetaja on tunni alguses võtnud paar minutit, et teha klassiga teadveloleku harjutus, oskab end rahustada enne kontrolltööd või spordivõistlust ja keskendub paremini kodusele klaveriharjutusele.
Paljusid mindfulness’i harjutusi saad teha teiste toimingute kõrvalt. Kas poest koju jalutades, nõusid pestes või isegi tööl. “Näiteks kõnnid kohvi tooma, aga ühest ruumist teise liikudes tunnetad oma jalataldu,” lausub Helena Väljaste. “Kui mõtled teadlikult, et teed harjutust, siis juba tunnedki, et oled oma meelerahusse investeerinud ja sul on parem olla.” Harjutuse pikkus võib olla ka kolm hingetõmmet, et anda kehale hetk rahunemiseks.
Harjutuste sügavam eesmärk pole muuta ennast, vaid oma suhtumist iseendasse: olla ka endale hooliv, toetav ja julgustav sõber. Anni Kuusik juhendab kursusi, mis liidavad teadveloleku ja enesehoolivuse harjutused, ning ütleb selle kogemuse pealt: “Olen korduvalt inimestelt kuulnud, et harjutuste kaudu tekib neil korraga kujutlus, kuidas nad istuvad iseenda kõrval ja tunnevad kõike, mis elus parasjagu toimub. Et nad saavad panna käed iseenda õlgadele ja öelda: mina olen sinuga ja hoian sind, ükskõik mis olukorras sa ka ei oleks.”
Kui sina oled rahulikum, on teised su ümber ka rahulikumad.
Allikad: Helena Väljaste ja meelerahu.ee, vaikuseminutid.ee, Gea Grigorjev, Anni Kuusik
Tervis Pluss mai 2020 / Tekst: Marika Makarova / Fotod: Aivar Kullamaa
“Minu sees käib võitlus,” jutustab vana tšerokii pealik lapselapsele. “Vihane võitlus kahe hundi vahel. Üks on kuri – ta on viha, kadedus, mure, ahnus, kõrkus, ülbus, valed, upsakus ja egoism. Teine hunt on hea – tema on rõõm, rahu, armastus, lootus, tagasihoidlikkus, muretus, heldus, tõde ja kaastunne. Samasugune võitlus käib nii sinu kui ka iga inimese sees.” Poiss vajub minutikeseks mõttesse ja pärib siis: “Vanaisa, aga kumb hunt võidab?” – “See, kumba sa toidad.” Nii pajatab muistne indiaani mõistujutt. Ja nii on lugu ka õnnetunde kogemisega.
“Õnn on valik. Kui tahad olla kurb, ei suuda keegi maailmas sind õnnelikuks teha. Ent kui otsustad olla õnnelik, ei saa keegi ega miski seda õnne sult võtta. Sul on iga hetk võimalus valida, millele tähelepanu pöörad ja mida tähtsaks pead,” kostab olevikuterapeut ja meelerahupsühholoog Helena Väljaste (36). “Öeldakse, et inimaju on kaldu negatiivsuse poole. Me märkame halba ja inetut palju kergemini kui ilusat ja õnnestavat. Uuringutest on selgunud seegi, et inimesed ei koge õnnetunnet mitte siis, kui uitmõtted peas ringi tiirutavad, vaid kui ollakse hetkes päriselt kohal. Sisemaailma reeglite järgi saab kõik see, mida sa kasutad, jõudu juurde.”
Kui otsustad olla õnnelik, ei saa keegi ega miski seda õnne sult võtta.
Helena sõnul lääne psühholoogias õnnetundest väga palju juttu ei tehta. Seepärast toetub ta tuhandeid aastaid vanale budistlikule psühholoogiale, kus räägitakse kahest õnneallikast. On olemas maine õnn ehk see, mis on muutuv, kaduv, tingimustega ja alati põhjuslik. Õnnelik olemiseks peab sul olema miski või keegi, mis on veel puudu. Ma olen õnnelik siis, kui… leian unistuste töökoha, saan auto, kohtun parima kaaslasega. Õnnetunde võib röövida ka see, kui arvad, et sa ise või asjaolud peaksid olema teistsugused, kui need parasjagu on. Targad teavad öelda, et otsida õnne endast väljaspool on sama hea kui lassoga pilve püüda. Õnn pole asi, vaid meeleseisund.
Otsida õnne endast väljaspool on sama hea kui lassoga pilve püüda.
Alustada saab lihtsatest asjadest. Kas või küsides endalt, mis on sinu ja õnnetunde vahel. Ja jää siis kuulatama vastust enda seest. Võid avastada, et sinu ja õnnetunde vahel on kas soov, et sul oleks midagi, mida sul ei ole, või rahulolematus sellega, mis sul juba on. Ainuüksi selle, inimmeele juurde kuuluva seaduspära mõistmine aitab näha avaramat pilti. Veel tasuks harjutada end tundma tänulikkust ja soovima head – kas mõeldes mõne armsa inimese või lemmiklooma peale, öeldes talle aitäh ja soovides, et tal kõik hästi läheks.
Mõtete virvarrist välja tulema ja hetkele keskenduma õpetab aga oma viie meele tunnetamine, mida saad teha kus ja millal tahes. Nõusid pestes taju, mida tunnevad su käed: pehmet vahtu, karedat vett? Kohvi juues nuusuta selle lõhna, lonksa ruttamata, iga sõõmu maitstes. Mesilast nähes jää ta lendu lummatult imetlema. Nõndamoodi oma tegevusi aeglustades pikendad sa märkamise hetki.
Pikendama tasuks õppida ka õnnehetkes olemist. Tundes midagi ilusat ja meeliülendavat, kas või midagi imeväikest, mis rõõmu hinge ja naeratuse näole toob, püüa kogeda seda kogu kehaga. Mitte et sa sellest küünte-hammastega kinni hoiaksid, vaid kujutle, kuidas sa seda hetke endasse ja ennast sellesse hingad, kuidas sa sellest mõnusalt otsekui läbi imbud.
Kui alguses ei oska, saab Helena kodulehel teha kaasa meeleharjutusi, kus ta oma sumesametiselt paitaval häälel juhendab sind tundma siirast heasoovlikkust, täielikku rahu ja lõdvestust, enesekaastunnet, tulema toime valu ja ebamugavusega, tajuma oma keha.
Enesekaastundel pole enesehaletsusega midagi pistmist.
Just teadvelolek, mindfulness on see, mille kaudu on mu vastas istuv rõõmu kiirgav naine ise õnnelik olemist õppinud. “Maailmas on mõned üksikud, nagu Eckhart Tolle, kes on selle oskuse kingituseks saanud. Enamikule tähendab see ikkagi samm sammu haaval enesearengut ja igapäevast praktiseerimist. Keegi ei arva ju, et trimmis lihased saab ühel päeval aastas trenni tehes. Meelega on sama lugu. Seda võin küll kinnitada, et kui alguses ongi ehk raske, siis ajapikku muutuvad asjad lihtsamaks,” naerab pea kümme aastat teadvelolekut õppinud ja õpetanud Helena.
Mis ta elus ja temas endas selle aja jooksul muutunud on? “Ma tunnen, et elan elusamat elu. Rahulolu- ja õnnetase on tõusnud ikka tohutult. Ja probleemide hulk kahanenud. Vanasti võis igast asjast probleemi tekitada ja sellesse takerduda. Nüüd oskan ma palju selgemalt eristada, mis on reaalne, mis väljamõeldis. Aeg-ajalt tekib mu sees ikka segadus, aga ma ei võta seda enam nii traagiliselt, sest tean kogemusest, et kõik möödub ja see ei ole tegelik mina. Ning tänu harjutamisele oskan end taas teadveloleku seisundisse tagasi tuua.”
Ma tunnen, et elan elusamat elu.
Kui ta vähegi saab – see tähendab, kui 2,5aastane tütar ja 4aastane poeg ema kukile turnima ei tule –, kuuluvad ta hommikusse viie tiibetlase ning hingamis- ja meeleharjutused. Päeva jooksul tehakse kogu perega teadlikult heategusid, kas või pisikesi, ja õhtuti püütakse traditsiooniliselt päev pihku ehk kogutakse möödunud päevast kokku viis olukorda või asja, mille eest olla tänulik.
Teadveloleku praktikatega on naine saanud juurde julgust, inspiratsiooni ja intuitsiooni ning rohkem heasoovlikkust ja kaastundlikkust suhetesse, ka suhtesse iseendaga. Helena muigab, et kui vanasti oli ta iseenda suurim kriitik, näpuga näitaja, hurjutaja ja nüpeldaja, kes endal pidevalt vaipa jalge alt ära tõmbas, et küll pole ta piisavalt hea, seda ei oska ja toda ei tea, siis nüüd on ta õppinud ära enesesõbralikkuse ja enesekaastunde ehk iseenda kohtlemise parima sõbrana ning oma kannatuste märkamise ja omaksvõtmise. Mõlema tarvis jagab ta kohe ka harjutuse.
Kõigepealt teadvusta, et tunned valu, ängi, ärevust, paanikat, hirmu, stressi, mida tahes. Paljud isegi ei märka oma kannatust või pisendavad seda. Luba endal see päriselt omaks võtta, tunnistades ilma igasuguse valehäbita: jah, mul on praegu raske ja valus ja niimoodi tunda on normaalne. Enesekaastundel pole enesehaletsusega midagi pistmist.
Edasi avane inimlikkusele. Teadvusta, et kannatused kuuluvad elu juurde ja sa ei ole selles üksi – mida tavaliselt paraku arvama kiputakse. Tunnistades, et paljud võivad samas olukorras samamoodi tunda, ei koge sa end isolatsioonis, vaid teistega ühenduses olevana. Seejärel ole enda vastu sõbralik. Kui vaja, pane käed südamele, kallista ennast, paita põske või kujutle end väikese lapsena, kes on haiget saanud või hirmu tunneb ja lohutamist vajab. Samal ajal ütle endale mõttes midagi, mis troostiks, toetaks ja leevendust tooks. Just see on aeg kohelda end kui oma parimat sõpra, olla armastavana iseenda jaoks olemas. Enese materdamine, et mis mul viga on, kuidas ma hakkama ei saa, on nagu haavale soola riputamine. See, enesekaastunde pausiks kutsutav harjutus, aitab muuta raske olemise kaastundeks ja hoolivuseks. Mõnikord on aga mõistlik negatiivsuse küüsi jäädes juhtida tähelepanu kurbadelt mõtetelt ja tunnetelt ära ning lõpetada nende peas ketramine. Kuidas? Kas või küsides, kas see ängistus on mulle praegu kasulik. Kas see aitab ja toetab mind kuidagi? Kui vastus on ei, pole mõtet kurja hunti toita. Vii tähelepanu hoopis millelegi, mis maandab. Tunneta jalataldu põrandal, keskendu hingamisele, kuula väljast tulevaid helisid. Kui tähelepanu taas probleemile uitab, juhata see tagasi hingamisele, helidele ja keha tunnetamisele.
Võlusõna on teadlikkus ja kohalolu. Punkt i-le pane igivanu tarkuseteri korrates: “On, nagu on.” või “See kõik möödub.” Ning soovi endale suurima sõbralikkuse ja kaastundega: “Jumalikku rahu!” Tšahh! Kas tunned?
Pikendama tasuks õppida ka õnnehetkes olemist.
