Illustratsioon jooksvast mehest

Enesesõbralikkus

Kujuta ette, et lähed lavale esinema. Sind on vaatamas terve saalitäis inimesi. Sa astud lavale ja … kogemata Sa koperdad. Sinu käes olnud paberid kukuvad kõik laias kaares maha. Lisaks sellele kostub Su huulilt paar roppu sõna tervesse saali.

Kuidas Sa kohtleksid ennast, kui midagi sellist aset leiaks? Mida Sa ütleskid endale ja millise hääletooniga?

Kujutle nüüd, et Sa istud suures saalis, esireas, ja ootad, et lavale ilmuks Sinu hea sõber. Ja samasugune intsident juhtub hoopiski temaga. Kuidas Sa oleksid oma sõbra jaoks olemas, kui temaga midagi sellist juhtuks? Mida Sa talle ütleksid ja millise hääletooniga?

Kas märkasid, et tõenäoliselt oleksid Sa oma sõbra vastu märksa mõistvam, hoolivam ja toetavam? Võib-olla suudaksid seda kõike vaadata ka läbi huumoriprisma. Teadlased on avastanud, et ligi 80% läänemaailma inimestest on teiste vastu lahkemad kui enda vastu. Me kritiseerime, alandame, süüdistame ja kurjustame endaga ehk liigagi palju.

Enesekriitilisus = sisemine vägivald. Miks me seda teeme?

Kui me lapsena jahupaki ümber ajasime, ei teadnud me, et me oleks midagi halba teinud. Juhtus nii. Aga täiskasvanu meie kõrval ütles meile pahase häälega: „No kas ma siis ei öelnud Sulle, et ole ettevaatlik! Mina pean nüüd Sinu järel koristama!“ Saime lapsena säärast tagasisidet küllaltki tihti ning mõtlemise arenedes muutus väline täiskasvanu hääl koos kultuuris levinud normidega meie endi sisekõneks. Kui hakata oma sisemist kriitikut kuulama, võime avastada teda kohati rääkimas isegi ema või isa häälega. Aga kuna me oleme oma lakkamatu sisekõnega nii ära harjunud, siis me ei pruugi märgatagi kriitikut töös. Sageli avastab inimene alles teraapias: „Appi, kui karmilt ma ennast kohtlen!“

Uurides sisemist kriitikut lähemalt, võime avastada, et tal on alati positiivne motivatsioon: ta tahab, et me oleksime kaitstud ning tunneksime end turvaliselt. Ta soovib tagada selle, et me saavutaksime oma eesmärgid ja ta usub siiralt, et perfektsus on võimalik.

Samas karmidel sõnadel ja hääletoonil on vägagi haigettegev mõju. Eriti olukorras, kus meil on raske või kui oleme haavatavad – see toimib nagu soola raputamine haava peale! Vajame nendel hetkedel hoopiski mõistmist, lohutust ja tuge.

kyle-broad-unsplash

“Ainus, mida sinult palun: muuda armastus enda vastu täiuslikuks!” Sri Nisargadatta

Illustratsioon jooksvast mehest

Mida ütleb teadus?

Tänaseks on enesesõbralikkuse ja -kaastunde vallas tehtud üle kahe tuhande teadusuurimuse ning tulemused näitavad, et enesekaastundlikel inimestel on vähem depressiooni, ärevust, stressi, suitsidaalseid mõtteid, perfektsionismi, häbi ja negatiivset kehakuvandit. Samas on nad õnnelikumad, optimistlikumad, rõõmsamad, eluga rohkem rahul ja neil on parem tervis. 

Exeteri ja Oxfordi ülikooli uuringus leiti, et endasse hoolivalt ja toetavalt suhtumine vähendab sooritusolukorras stressi kehas, samal ajal on see sama efektiivne kui enda motiveerimine nõudlikkuse ja võistluslikkuse tekitamisega.

Uuringutes ilmneb aina selgemalt ka see, et just lahkus ja heasoovlikkus enda suhtes innustavad meid võtma vastu arenguks vajalikke väljakutseid, tundes samal ajal suuremat meelerahu, enesekindlust ja elurõõmu. Seda isegi siis, kui me ei ole alati täiuslikud.

Mida ütlevad praktikud?

“Heasoovlikkus on soov, et kõik elusolendid oleksid õnnelikud. Kaastunne on soov, et kõik elusolendid oleksid vabad kannatustest. Sissepoole suunatult on need enesesõbralikkus ja -kaastunne.” Dalai laama

“Enesekaastunne pakub meile rahusadamat, pelgupaika lõputute heade ja halbade hinnangute tormisel merel, et saaksime viimaks lõpetada küsimise: “Kas ma olen niisama hea kui nemad? Kas olen küllalt hea?” Otse meie käeulatuses on pakkuda endale sooja ja toetavat hoolitsust, mida me nii väga igatseme. Tunnistada endale, et nõrkus ja ebatäiuslikkus kuuluvad inimeseks olemise juurde. Tunda sidet kaasteelistega, kes on samamoodi haavatavad ja ekslikud. Parim enesekriitilisuse rohi on selle mõistmine ja selle asendamine enesesõbralikkusega.” Kristin Neff

“Inimesed sõdivad üksteisega, kuna nad sõdivad iseendaga.”

Francis Meehan

Ole enda vastu sõbralik! Kuidas?

Kes on see inimene, kellega Sa oled koos 24/7 ja kelle eest Sa mitte kuhugile põgeneda ei saa? Kas poleks mitte tore, kui saaksid temaga sõbralikult läbi?

Kuna see inimene oled Sina ise, siis otsusta olla iseenda parim sõber. Kui see Sul ununeb ja Sul on raske enda vastu sõbralik olla, siis küsi: “Kuidas ma kohtleksin praegu oma head sõpra?”, ja laienda oma hoolivust iseendale.

Kui märkad, et Sul on raske, saad teha enda hüvanguks järgmist:

1) Teadvusta toimuvat ja ütle: “See on kannatuse hetk.” Või siis: “Praegu on valus, raske või stressirohke.”
2) Tunnista inimlikkust ja ütle: “Kannatused kuuluvad elu juurde.” “Ma pole neis üksi. Ma võin ennast niimoodi tunda.”
3) Puuduta end hellalt ja ütle: “Olgu ma lahke enda vastu.” Võid küsida: “Kuidas ma kohtleksin praegu oma head sõpra?”, ning püüa olla enda vastu sama mõistev, toetav ja julgustav.

Ole lahke tegema kaasa seda heliliselt juhendatud harjutust, mis võimaldab Sul olla enda jaoks hoolivana kohal, kui Sul on raske.