, ,

Retriit – mis see on?

Igapäevaelus  on meil omad kohustused, harjumused, kindlad mustrid, milles kulgeme. Sageli tajume toimetamise taustal kiirustamist ja hirmu, et midagi võib nässu minna. Midagi oleks nagu puudu, aga mis? Teadveloleku retriit, olgu see siis ühe-, kolme-, või viiepäevane, toob meid meie argirutiinist välja.

Eesti Naine oktoober 2022 / Tekst: Helena Väljaste

hommikusöök
Istun lõpuks laua taha, nuttev tütar süles, et süüa ära hommikupuder ja rüübata lonksuke kohvi. Minu meeled on väga ärksad, seetõttu tajun selgelt mehe rahulolematust, kui ta ei leia laadijat sealt, kus see olema peaks. Vau, mõtlen ma. Olen ümbritsetud kolmest pereliikmest ja nende emotsioonide virvarrist. Hämmastav, kui palju see mind mõjutab! Just enne lauda istumist olin ju aidanud lastel lasteaiapäevaks valmistuda – poiss hõikas mind ühest toast, tütrel oli mind samal ajal vaja kuskil mujal. Kui ma piisavalt kähku tütre juurde ei jõudnud, oli ta juba õnnetu ja ärritunud. Võtsin ta sülle ja aitasin rahuneda. Täna kulus tal rahunemiseks palju aega. Kuulen aknast, et poiss on kaose keskelt mamma juurde põgenenud ja juba nad naeravadki koos õues. Tark poiss – oskab enda eest hoolt kanda! Möllu keskel olles taipan, et jah, olen täiega tagasi tavaelu keskel. Näen selgelt selle elu ilu kogen selle väljakutseid.
 
Kolm viimast päeva olid kontrastiks hoopis teised. Ma sain hingata ja tegutseda enda valitud tempos. Sain keskenduda endale, kohalolule, märkamisele. Aeg kulges justkui aegluubis kõige positiivsemas võtmes. Olin teadveloleku retriidil.
 
Tagasitõmbumine
 
Retriit (inglise keeles retreat, tagasitõmbumine või süvenemine), on tagasitõmbumine tavaelust, et süveneda meeleharjutustesse. Lihtsalt öeldes on see argisaginast eemaldumine, et pakkuda kehale ja meelele aega puhkuseks. Iseendasse tulemiseks ja hetke kogemiseks. Teistega ühendumiseks.
 
Retriit pakub keskkonda, kus me saame lasta lahti tuttavatest toimetustest, harjumustest ja isegi sotsiaalsusest. Jah, just nii – retriidi ajal tuleb end eemal hoida nutiseadmetest, millest me nii sõltuvaks oleme muutunud. Kui retriit toimub selleks mõeldud kohas, võimaldab keskkonnamuutus ka argisaginast eemalduda. Ilus hoitud paik, nutivaba tsoon, prii aeg – sobiv keskkond ongi loodud, et saaksime eemalduda välisest mürast, pöörata pilgu sissepoole ja tegeleda sisekaemusega. Seegi toimub toetatult, kui retriit on juhendatud. Tavaliselt õpetavad retriidi juhendajad eri praktikaid, mis suunavad tähelepanu käesolevasse hetke. Ja kui retriidi fookuses on mõni kindel teema, siis saab mitmete harjutuste kaudu ka seda konkreetset teemat uurida ja avastada.

Või näed hoopis selgemalt emotsioone, mida sa pole oma teadvusesse lubanud.

Miks eemalduda?

Retriidi üks eesmärke on juhendada inimene sisemisse vaikusesse ja selgusesse, sügavasse kohalolusse, taipamiste ruumi. Teadveloleku retriitidel kasutatakse selleks mitmesuguseid praktikaid, nagu näiteks teadlik söömine, kõndimine, hingamine, suhtlemine, heasoovlikkus. Sa aeglustad tempot, et märgata konkreetset sammu: kuidas esmalt puutub kand ja alles siis varbad vastu pehmet kastest muru. Pöörad tähelepanu suutäie maitsenüanssidele. Uurid, kas see asend ikka päriselt toetab sind hingamisharjutuse tegemisel või oleks enesesõbralikum asendit muuta, et saaksid end oma kehas paremini tunda. Niimoodi käesolevale tegevusele täit tähelepanu pöörates võid märgata kaks korda enam ja näha ka seda, mis on tavaliselt meie silme eest varjatud.

Võid näiteks avastada, kuidas enamuse igapäevaelust ei viibigi sa päriselt kohal siin ja praegu, vaid su keha on küll kohal, aga meel uitab hoopis kuskil mujal. Võid ka avastada harjumuse rööprähelda või siis lakkamatu mõtete virvarri, mis saadab sind igal hetkel! Või näed hoopis selgemalt emotsioone, mida sa pole oma teadvusesse lubanud. Mõnikord võivad su silmad avaneda ka millelegi raskele. Jätkates aga teadvelolekupraktikaga, toimib see kui ankur tormisel merel, hoides tähelepanu stabiilselt paigal. Tasapisi aitab see meeltel  rahuneda ja torm vaibub. Siis saame osa vägagi erilistest kogemustest: sellest, mis tunne on märgata päris ehedalt just praegust hetke. Avastame midagi, mis enne oli puudu – kohalolu. Kohal olles tunneme siirast rõõmu sellistest „pisiasjadest“ nagu kastepiisad murul või linnulaul. Aeg aeglustub. Suurenevas sisemises vaikuses ja rahus eristame selgemalt, kuidas meeled töötavad. Saavutame kontakti iseendaga ja oluliste mõtetega. Nii tekib uus sisemine korrastatus, sest asjad loksuvad paika.

Uus sisemise korrastatuse ja kohalolu seisund tuleb retriidi lõppedes meiega ellu kaasa ja kannab meid veel mõnda aega. Sestap kirjeldavad paljud retriidil viibinud rutiinist põgenemist kui elumuutvat kogemust. Nad tõdevad, et taasavastasid puuduva osa elust, millest ilma olemine toitis stressi ja rahulolematust – kohalolu.

_MG_5188
Lõpuringi kogemused
Meenub äsja lõppenud retriidi lõpuring. Heidi tõi välja, kui väga talle meeldib reisida (ja ta on reisinud palju!), ning ta arvas, et see on olnud tema elu kõige ägedam reis. Reis iseendasse! Aeg aeglustus ning ta nautis sügavamat kontakti iseendaga. Liis sai aga ühenduse leinaga, mida ta ei lubanud endal elutempo tõttu päriselt kogeda siis, kui ta vanaema suri. Nüüd sai ta seda tunda – lein oli ühtviisi valus ja ilus, aga kahtlemata vabastav. Gerli luges ette luuletuse, mis retriidi ajal temast justkui läbi voolas. Ta polnud paar viimast aastat luuletada suutnud. Meie kuulasime, need luuleread puudutasid meid nii sügavalt, et andsime salvrätipaki ringile.
 
Andres oli rabatud sellest, kui hästi ta tundis end vaikuses. Lõppenud retriidi osaks oli ka vaikuses olemine, mis tähendab seda, et omavahel ei räägitud. Isegi mitte kehakeeles, mida me sageli harjumusest või viisakuse pärast teeme. Vaikuses olemine võib olla kummastav (kuidas ma ei palu vabandust, kui kogemata teist müksan?), aga ka väga meeldiv (huh, ma ei peagi midagi rääkima!). Andres arvas esialgu, et vaikimine on tema jaoks retriidi keerulisim kogemus, aga ei! Ta koges, kui vabastavalt mõjus, kui ta ei pidanud hommikusöögilauas midagi rääkima. Ta sai lihtsalt olla nii, nagu ta oli.
 
Teisedki tõid välja oma kogemusi vaikuses viibimisest: kui palju kasutame tarbetuid sõnu, kui palju kõneleme tühjast-tähjast! Kui palju kuuleme, aga päriselt ei kuula! Kui palju energiat kulub kommunikatsioonile ja välisele… See kõik tuli ilmsiks läbi kontrasti, läbi välise vaikuse, mis omakorda aitas luua sisemist vaikust.

Kui retriidi fookuses on mõni kindel teema, siis saab mitmete harjutuste kaudu ka seda konkreetset teemat uurida ja avastada.

Inimeseks olemine on kontraste tulvil

Nii ma siis istun oma pudrukausi taga, ees ootamas tavaline päev, kus lapsed lähevad lasteaeda ja ma ise tööle. Asun taas keset info virvarri, kohustusi ja kella armutut dikteerimist. Samas olen mina kõige selle keskel teistsugune. Minus on selgus ja sisemine aeglus, võtan asju rahulikumalt ja püsin endaga kontaktis. Ja ma otsustan – neli korda aastas! Jah, neli korda aastas kavatsen nüüdsest retriidil käia, et toetada regulaarselt enda kohalolu ja sisemist vaikust. Nii saan olla parem oma töös, mõistvam oma lastega, lähedasem  oma mehega.