Retriidile – aga miks?
26.07.2022 / Tekst: Helena Väljaste / Fotod: T. Labi, S. Leet
Eriline kogemus
Ärkan hommikul oma toas, vaatan kella ja tean – peatselt on äratus! Sean end vaikselt valmis ja varsti kuulengi helikausi heli oma ukse taga. Astun toast välja ja kõnnin saali poole. Matid on ringjalt põrandal, küünlad põlevad. Võtan istet oma matil ja sulen silmad. Kuulen, kuidas teisedki ruumi sisenevad, hiirvaikselt. Ja korraga tunnen nii suurt tänu selle vaikuse eest, mis on mind eelmisest päevast saati saatnud! Lisaks välisele vaikusele, kus keegi ei kõnele, tajun ka kummalist sisemist vaikust, mis minusse on siginenud – minus oleks nagu rohkem ruumi, selgust, vabadust. See tunne on magus. See tunne on ilus.
Pärast seda, kui oleme oma keha venitavate harjutuste kaudu üles äratanud ning häälestunud läbi meeleharjutuse päevale, liigun vaikselt söögisaali poole. Tajun isuäratavaid lõhnu ja näen: kui ilusasti on kõik valmis seatud! Pisar tahab silma tulla, aga ma ei luba, nii ilus on see tunne, kui kõige eest on hoolitsetud! Võtan oma pudrukausi, tassikese teed ja võileiva ning istun lauda. Vaatlen teisi enda ümber. Kõik tunduvad olevat keskendunud sellele, mida nad teevad. Nii huvitav on nõnda teistega koos olla – täielikus keskendunud vaikuses, kus me midagi omavahel ei räägi – kummalisel kombel tunnen aga selles vaikuses olles teistega isegi suuremat, sügavamat ühendust kui igapäevaelus. Asume sööma. Mis on ka täiesti eriline kogemus! Ma mitte ainult ei söö, vaid ma päriselt tunnen oma toidu lõhna. Ma päriselt näen seda, mis on mu taldrikul. Ma eristan maitseid ja panen ikka ja jälle oma lusikat käest, et keskenduda vaid sellele suutäiele, mis on parasjagu käsil ning tunnetada, kas mu kõht on juba täis.
Kui me hiljem taas saalis oleme ja ma istun oma paarilisega vastakuti, on mul alguses imelik kõnelema hakata. Ma ei teagi, kas soovin seda vaikust katkestada. Proovin. Ja kui ma kõnelen, siis ma adun korraga, kuidas mu sõnadel on kaal, nad on täpsed, nad kannavad edasi kogemuse kirjeldust. Ja ma imestan, kui palju mul on jagada oma retriidikogemusest! Mida kõike on see minu jaoks avanud ja mida kõike olen enda ja elu kohta avastanud!
Rutiinist välja
Oma igapäevaelus viibime me erinevate tegevuste keskel: meil on omad kohustused, rutiinid, omad kindlad mustrid, milles kulgeme. Sageli on tajuda selle toimetamise taustal ka teatavat kiirustamist – ikka enam ja paremini peaks jõudma – ja hirmu, kas midagi võib nässu minna? Meid ümbritseb ka palju infot, stiimuleid ja müra. Nõnda siis liigume me lõviosa ajast sisseõpitud autopiloodil kuhugi tundmatu tuleviku suunas ja tajume seejuures foonil närivat rahulolematuse tunnet. Midagi oleks nagu puudu.
Retriit, olgu see siis ühe-, kolme-, või kümnepäevane, toob meid meie argirutiinist välja. See on keskkond, kus me saame lahti lasta tuttavast toimetamisest, rutiinidest ja isegi sotsiaalsusest. Jah, just nii – retriidi ajal tuleb end eemal hoida nutiseadmetest, millest me nii sõltuvaks oleme jäänud. Kui retriit toimub selleks eraldi mõeldud kohas, siis võimaldab keskkonnamuutus ka argisaginast täiesti eemalduda. Ilus hoitud paik, nutivaba tsoon, argitegevustest prii aeg – sobiv keskkond ongi loodud, et saaksime eemalduda välisest mürast, pöörata pilgu sissepoole ja tegeleda sisekaemusega. Seegi toimub toetatult, kui retriit on juhendatud. Tavaliselt õpetavad retriidi juhendajad erinevaid praktikaid (harjutusi), mis suunavad viibima tähelepanuga käesolevas hetkes. Ja kui retriidi fookuses on mõni kindel teema, siis saab mitmete harjutuste kaudu ka seda konkreetset teemat uurida ja avastada.
Retriidi üks eesmärke ongi juhendada inimene sisemisse vaikusesse ja selgusesse, sügavasse kohalolusse, taipamiste ruumi. Teadveloleku (i.k. mindfulness) retriitidel kasutatakse selleks erinevaid teadvelolekupraktikaid, nagu näiteks teadlik söömine, kõndimine, hingamine, teadlik suhtlemine, heasoovlikkus. Sa aeglustud, et märgata seda konkreetset sammu, eristades kuidas esmalt puutub kand ja siis alles varbad vastu pehmet kastest muru. Sa pöörad tähelepanu selle konkreetse suutäie maitsenüanssidele. Ja uurid, kas see asend ikka päriselt toetab sind hingamisharjutuse tegemisel või oleks enesesõbralikum oma asendit muuta, et saaksid end oma kehas paremini tunda. Niimoodi käesolevale tegevusele täit tähelepanu pöörates võid sa märgata kaks korda enam ja näha ka seda, mis on tavaliselt meie silme eest peidetud.
Võid näiteks avastada, kuidas enamuse oma igapäevasest elust ei viibigi sa päriselt kohal siin ja praegu, vaid su keha on küll kohal, aga meel uitab hoopis kuskil mujal. Võid ka avastada harjumuse rööprähelda või siis lakkamatu mõtete virvarri, mis saadab igal hetkel, non-stop! Või näed hoopis selgemalt emotsioone, mida sa pole oma teadvusesse lubanud. Mõnikord võivad su silmad avaneda ka millelegi raskele. Jätkates aga teadvelolekupraktikaga toimib see kui ankur tormisel merel, hoides meie tähelepanu stabiilselt paigal, ükskõik mis. Tasapisi aitab see meelel rahuneda ja torm vaibub. Siis saame osa vägagi erilistest kogemustest: sellest, kuidas on märgata päris ehedalt just seda hetke siin. Avastame selle, mis enne oli puudu – kohalolu. Kohal olles tunneme me siirast rõõmu sellistest „pisiasjadest“, nagu kastepiisad murul või linnulaul. Suurenevas sisemises vaikuses ja rahus eristame selgemalt, kuidas meie meel töötab ja saame vahetuid taipamisi. Tuleme kontakti iseendaga ja sellega, mis on meile tõeliselt oluline. Selle tagajärjel tekib uus sisemine korrastatus ehk asjad loksuvad paika.
See uus sisemise korrastatuse ja kohalolu seisund tuleb retriidi lõppedes meiega ellu kaasa ja kannab meid edasi veel mõnda aega. Sestap kirjeldavad paljud, kes on retriidil viibinud, seda kui elumuutvat kogemust. Miskit, mis tõesti transformeeris midagi sügaval sisemuses.
Ise, aga koos teistega
Juhendatud retriidil on üheks oluliseks aspektiks koos teistega praktiseerimine. See on huvitav – igaüks pusib oma asja, keskendub iseendale ja oma kogemusele. Ja samas on taustal pidevalt teadmine: ma ei tee seda üksi! Kõik retriidil osalejad pühenduvad samadele eesmärkidele ja tegevustele ning see muudab ühenduse inimeste vahel väga sügavaks. See on kui ühishingamine. Me näeme, et me ei ole üksi, kogeme inimlikku ühendatust, muutume südamlikumaks. Saadud kogemusi on võimalik teistega ka ehedalt jagada.
Sageli on retriidi osaks ka vaikuses olemise kogemus. See tähendab seda, et omavahel ei räägita. Isegi mitte kehakeeles, mida me sageli kasvõi viisakuse pärast teeme. Mõnikord ollakse vaikuses pool, teinekord mitu päeva. Selline vaikuses olemine võib olla kummastav (kuidas ma ei palu vabandust, kui kogemata teist müksan?) aga ka väga meeldiv (huh, ma ei peagi midagi rääkima!). Kui palju kasutame me tarbetuid sõnu, kui palju kõneleme tühjast-tähjast! Kui palju kuuleme, aga päriselt ei kuula! Kui palju energiat kulub kommunikatsioonile… See kõik tuleb ilmsiks läbi kontrasti, läbi välise vaikuse, mis omakorda aitab esile tuua sisemist vaikust.
Kui soovid retriidi mõju omal nahal kogeda, siis selleks avaneb võimalus 21.- 23. oktoobril toimuvas Vaikuselaagris, mida juhendavad teadveloleku õpetaja Helena Väljaste ja jooga õpetaja Sigrid Nurme. See on võimalus jätta mõneks päevaks kõik oma kohustused kõrvale, pöörata pilk sissepoole ja süübida kohalolusse toetatuna vaikusest ning jooga ja teadveloleku praktikatest. Laagri oluline osa on vaikuses viibimine – hoiame vaikust reede õhtust pühapäeva ennelõunani. Vaikuselaager sobib ühtviisi nii kogenud kui ka algajale praktikule. Uuri lähemalt: https://www.facebook.com/events/471826071283945