meditsiinuudised

, ,

Teadvelolek – kas sellest võiks olla meditsiini-spetsialistidele tuge?

Üks põhjuseid, miks teadvelolek nii populaarseks on saanud on see, et seda on algusaastatest saati teaduslikult uuritud, praktika ja teadus on käinud käsikäes. Seega on kogunenud tänaseks tuhanded teadustöid, mis tõestavad, et teadvelolek kahandab valu ja emotsionaalset reageeringut sellele, kirjutab psühholoog Helena Väljaste.

Meditsiiniuudised oktoober 2020 / Tekst: Helena Väljaste

meditsiinuudised

Viisin oma esimese teadveloleku kursuse haigla personalile läbi aastal 2015. Kuigi see on haruldane, et Eestis koolitajale vabatahtsi tagasisidet jagatakse, siis ometigi kuulsin oma kursuslastelt hiljem järgmist:

  • Üks arst ütles, et nüüd ta alati kõnnib patsiendi palatisse nii, et tunnetab koridoris oma jalataldu põrandal, jõudes palati ukseni teadvustab ta selgelt seda, kuidas ta asetab käe ukselingile, ta tunneb selle külmust oma naha vastas, ta hingab teadlikult ja vajutab lingile. Ta nentis, et see väike nipp aitab tal keset kiiret tööpäeva rahuneda ja end tasakaalustada, see aitab tal leida üles taas kontakti iseendaga ja käesoleva hetkega ning see mõjuvat positiivselt ka tema suhetele patsientidega.
  • Üks õde jagas aga seda, kuidas ta nüüd kasutab teadlikult väikseid pause töö juures selleks, et hingata mõned korrad teadlikult ning seeläbi selgineda ning lõdvestuda. Ta võrdles selliseid minipause oma akude kiirlaadimisega – õhtuks ei pidavat toss enam nii väljas olema.
Teadvelolek tervishoius – see ei ole tegelikult midagi uut

Teadvelolekul põhinevat stressimaandamise programmi (mindfulness-based stress reduction, MBSR), millele pani 1979. aastal aluse Jon Kabat-Zinn Massachussettsi Ülikooli meditsiiniteaduskonnast Ameerikas, õpetatakse nüüdseks tuhandetes kliinikutes, tervisekeskustes ja mujalgi. MBSR-ist kasvas välja teadvelolekul põhinev kognitiivne teraapia (MBCT), mille eesmärk oli aidata korduvate depressioonihoogude all kannatajatel haigusest võitu saada – see on praeguseks üks eelistatumaid teraapiaid, mida soovitab Ühendkuningriigi Riiklik Tervishoiu ja Kliinilise Kvaliteedi Instituut (NICE).

Nendest programmidest on edasi arendatud mitmeid teisi programme ning tänaseks ei tegeleta teadveloleku vallas ainuüksi mitmete häirete raviga, vaid ka ennetusega. Üha enam tehakse koolitusi koolides, ettevõtetes, avalikus sektoris ja meditsiinipersonali hulgas – uuringute järgi see mitte ainult ei enneta läbipõlemist, vaid aitab tervishoiutöötajatel saada ka parem kontakt oma patsientidega.

Üks põhjuseid, miks teadvelolek nii populaarseks on saanud on see, et seda on algusaastatest saati teaduslikult uuritud, praktika ja teadus on käinud käsikäes. Seega on kogunenud tänaseks tuhanded teadustöid, mis tõestavad, et teadvelolek kahandab valu ja emotsionaalset reageeringut sellele, parandab vaimset ja füüsilist heaolu ning aitab inimestel tulla toime stressi ja igapäevaelu pingetega. Eestis, tõsi küll, on teadveloleku praktika ja õpetus suhteliselt uus, seda eriti meditsiinivaldkonnas.

tööriistad
Sisemised tööriistad – kas oskame neid kasutada?

Meditsiinitöötaja ei saa ju pakkuda head teenust, kui ta on läbi põlenud ja stressis. Paraku pole meile aga koolis õpetatud seda, kuidas juhtida edukalt oma tähelepanu, emotsioone ja mõtteid. Samuti pole meid õpetatud rahunema ja vajutama pausinupule enne reageerimist, et valida oma vastus mistahes olukorrale. Mõni meist lihtsalt oskab seda paremini kui teine, ometigi annab neid oskuseid treenida ja seda vaid 10 minutiga päevas. Sellised oskused osutuvad eriti oluliseks just siis, kui meil on pidev pinge peal ja meil on vaja hallata rohket andmemahtu.

Teadveloleku vastandiks on autopiloot, kus me tegutseme harjumuslikult, ilma et oleksime tõeliselt märkamas seda, mida me teeme. Autopiloodil kulgedes võime näiteks avada arvuti, et saata üks e-kiri, kuid avastame alles minuteid hiljem, et oleme tegelemas hoopis millegi muuga. Rääkimata sellest, et me ei oma kindlat teadmist selle kohta, kas sulgesime kodu-, kontori- või autoukse.

Elades automaatpiloodil on vägagi tõenäoline, et miski või keegi vajutab meie reaktiivsetele nuppudele, mistõttu võtavad meie üle võimust vanad harjumused ning kasutud mõttemustrid. Me võime käituda moel, mis pole meie väärtustega kooskõlalised: ärritume kiiresti, lähme kaasa negatiivsete mõtetega jne. Me ütleme sääraste olukordade kohta hiljem, et “see on kui harjumus”, “käitusin mõtlematult”, “automaatselt” või “emotsiooni ajendil”.

Teadvelolek (i. k. mindfulness) on kunst olla kohal käesolevas hetkes koos lahke ja uudishimuliku tähelepanuga. Olles teadlik, pöörame me tähelepanu konkreetsel viisil (Jon Kabat-Zinn): tahtlikult, praeguses hetkes ja hinnangutevabalt.

Proovi seda kohe: jälgi ennast praegu neid ridu lugedes. Vaata, kus on su tähelepanu. Sa loed hetkel neid sõnu, need on sinu tähelepanu fookuses. Samal ajal märkad sa ilmselt ka oma ümbrust, helisid või lõhnu toas, võib-olla ka oma mõtteid. Kui sa lubad oma tähelepanul koonduda praegu lugemisele – nii, et sa selgelt tead, et sa loed praegu – siis oledki juba rohkem kohal, koged seda olekut, mida nimetatakse teadvelolekuks.

ray-hennessy-HlJ7U9WHRR8-unsplash

Elu ühes hetkes

Tänapäevane elurütm hoiab pea pidevalt töös ja õnnelikud on hetked, mil oleme üleni kohal. Üks tööriist nende hetkede tekitamiseks on mindfulness ehk teadvelolek.

Eesti Naine juuni 2020 / Tekst: Liis Auväärt

ray-hennessy-HlJ7U9WHRR8-unsplash

Kas tuleb tuttav ette? Jälle on üks päev möödas, aga midagi ei saanud tehtud. Kraanikauss on täis musti nõusid, telefoniarve vaja maksta, diivanil koerakarvad… Kui peres on lapsed, mõtled-muretsed nendegi eest. Tahaks ju, et kõik oleks hästi – ja sellest, mis on hästi, on sul oma kindel ettekujutus! Hommikul paned jälle kiivri pähe ja lähed tulekahjusid kustutama.

Eestlastel pole head sisemist haridust, nendib psühholoog ja koolitaja Helena Väljaste: “Keegi ei seletanud meile koolis, et inimesel on umbes 300 eri emotsiooni, mis vahelduvad nagu ilm. Sama lugu on mõtetega – keegi pole meile öelnud, et meil on peas 60 000– 80 000 mõtet ja neis mõtetes on omajagu vigu. Kipume oma tunnete ja mõtetega samastuma, aga tegelikult need ei defineeri meid: saame neid kogeda ja vajadusel muuta.”

Tundes end väsinuna ja nurka surutuna, võime sõnade ja tegudega haiget teha endale, aga ka teistele enda ümber. Oluline on endal sabast kinni saada ja märgata, mis mõte või tunne sind parasjagu juhib. “Poole ajast uitab meie tähelepanu minevikus ja tulevikus,” jutustab kliiniline psühholoog ja koolitaja Anni Kuusik. “Enamasti tegeleme oma peas asjadega, mis on pooleli või lahenduseta. Probleemide peale mõtlemine pole iseenesest probleem, küll aga ei tarvitse meile kasulik olla, kui muretsemisest või mõtete heietamisest saab harjumus.”

Mindfulness ehk teadvelolek pakub praktilisi harjutusi, kuidas keskenduda hetkele. “See on nagu ärkamine mõtetest, mida oled heietanud,” võrdleb Kuusik. “Korraga meenub sulle, et kõnnid just praegu metsas. Või oled siin,
oma lapsega koos.”

Mis see annab?

Skeptikud juba nihelevad: teadvelolek, see on raudselt mingi lillelaste värk. “Pigem muudavad mindfulness’i harjutused sind suuremaks realistiks,” rahustab Helena Väljaste. “Näed üha selgemalt, millised mõtted ja emotsioonid on sinu sees, aga mõistad, et sinu ja nende vahel on kerge distants.”

Arvukad suurettevõtted – näiteks Google ja Apple, aga ka mitmed Eesti firmad – juurutavad oma töötajate seas mindfulness’i. Nende praktika kinnitab, et töötaja on rõõmsam ja tegusam, kui oskab tööaega pikkida meditatsioonipause või teadveloleku harjutusi.

Samas on mindfulness’ist saanud vaimse tervise spetsialistide tööriist. Teadvelolekul põhinev psühhoteraapia aitab ärevuse ja depressiooni, läbipõlemise ja uneprobleemide korral. Harjutuste käigus keha lõdvestub ja lõõgastub, stressitase väheneb ning ajus aktiveeruvad piirkonnad, mis on seotud heasoovlikkuse ja kaastundega. “Iga kord, kui kohtume kellegagi, kes on hetkes kohal, sügavalt lugupidav ja uudishimulik, tunneme sisimas ära, et see on see, mida me tahame,” lausub Anni Kuusik. “Mitte kriitika ja kurjustamine, vaid hooliv innustamine annab meile lootust.”

Eestiski pakutakse teadveloleku kursusi, kus harjutusi tehakse koos juhendajaga. Ent lihtsamaid harjutusi, millest valiku leiad loo lõpust, saad koduski proovida. Millele seejuures tähelepanu pöörata?

Pigem muudavad mindfulness’i harjutused sind suuremaks realistiks.

Leia sobiv heliharjutus!
 

Kui alustad teadveloleku harjutustega, on seda hea teha helijuhise saatel. Paned juhise mängima ja teed kaasa, mis hääl ütleb. Tasuta eestikeelseid juhiseid leiad näiteks soundcloud.com/meelerahu, soundcloud.com/anni-kuusik ja vaikuseminutid.ee/harjutused.

Kuus mõnusat heliharjutust on saadaval tasuta äpis nimega Vaikuseminutid. Soovi korral tuletab äpp sulle iga päev meelde, et võtaksid hetke oma harjutuste jaoks.

Ole leebe

Erinevad mindfulness’i harjutused täidavad eri vajadusi. Kui tunned end ärevana, võib abi olla harjutustest, mis keskenduvad hingamisele ja jalataldade tunnetamisele. Kui oled enda suurim kriitik ja kubjas, saad harjutuste abil end leebelt suunata. Kui peas keerlevad mõtted, mis pole sulle sel hetkel kasulikud, kuidas viia tähelepanu neilt eemale?

Teadveloleku harjutustega alustades on lihtne avastada, et pea on mõtteid täis ja tähelepanu hüplik. Sellest ei tasu heituda – kui tähelepanu liigub harjutuselt kõrvale, püüa see leebelt tagasi juhtida. Sinu kavatsus on oma
mõtteid vaadelda, mitte nendega kaasa minna.

Kui tunned, et üks harjutus sulle ei sobi, proovi järgmist. Püüa leida harjutamiseks aega iga päev, et sellest kujuneks harjumus, ja ära karda olla isekas. “Uuringud näitavad, et inimesed, kes hoolitsevad iseenda vajaduste
eest, näevad olukordi selgemalt,” julgustab Anni Kuusik. “Nad on teiste suhtes hoolivamad, kannatlikumad ja võtavad vastutuse oma eksimuste eest ilma neisse kinni jäämata. Ka toetavad nad teiste – näiteks laste – iseseisvumist, selle asemel et nende eest asju ära teha. Kui sina oled rahulikum, on teised su ümber ka rahulikumad.”

alexey-lin-j-0pjgxE1kc-unsplash
Abiks kogu perele

Üks mindfulness’i väljund on aidata lapsevanemaid. Teadveloleku õpetaja ja koolitaja Gea Grigorjev pakub loo lisana välja harjutuse just neile, et jälgida oma last uue pilguga ja märgata tema positiivseid omadusi. “Mõned vanemad avastavad, et nende jaoks on väga keeruline oma last vaadata värske pilguga, sest nad saavad teadlikuks hinnangutest ja eelarvamustest, mis neil lapse kohta peas tiirlevad,” selgitab Grigorjev. “Väga huvitav on kord kogeda, kuidas selline teadvustamata fookus mõjutab meie suhteid, ja mõtiskleda, mida oleks võimalik teha, et treenida oma pilku värskemaks
ja hinnanguvabaks.”

Kui sul on lapsed või lapse lapselapsed, saad harjutusi teha ka nendega koos. Helena Väljaste lapsed on väikesed – 2,5- ja 4aastane –, kuid neilegi on osa harjutusi jõukohased. “Näiteks püüame õhtuti päeva pihku ja otsime koos viis toredat asja, mis päeva jooksul juhtusid ja mille eest tänulik olla.” Samuti saab lastega edukalt teha nn rosinaharjutust – toidu kogemist eri meeltega.

Rahvusvaheliselt kasutatakse teadveloleku harjutusi koolides ja lasteaedades. Eestis tutvustab seda teemat MTÜ Vaikuseminutid, mis on avatud ja asutusesiseste koolituste kaudu jõudnud mitmesaja haridusasutuseni. Laps, kelle õpetaja on tunni alguses võtnud paar minutit, et teha klassiga teadveloleku harjutus, oskab end rahustada enne kontrolltööd või spordivõistlust ja keskendub paremini kodusele klaveriharjutusele.

Millal harjutada?

Paljusid mindfulness’i harjutusi saad teha teiste toimingute kõrvalt. Kas poest koju jalutades, nõusid pestes või isegi tööl. “Näiteks kõnnid kohvi tooma, aga ühest ruumist teise liikudes tunnetad oma jalataldu,” lausub Helena Väljaste. “Kui mõtled teadlikult, et teed harjutust, siis juba tunnedki, et oled oma meelerahusse investeerinud ja sul on parem olla.” Harjutuse pikkus võib olla ka kolm hingetõmmet, et anda kehale hetk rahunemiseks.

Harjutuste sügavam eesmärk pole muuta ennast, vaid oma suhtumist iseendasse: olla ka endale hooliv, toetav ja julgustav sõber. Anni Kuusik juhendab kursusi, mis liidavad teadveloleku ja enesehoolivuse harjutused, ning ütleb selle kogemuse pealt: “Olen korduvalt inimestelt kuulnud, et harjutuste kaudu tekib neil korraga kujutlus, kuidas nad istuvad iseenda kõrval ja tunnevad kõike, mis elus parasjagu toimub. Et nad saavad panna käed iseenda õlgadele ja öelda: mina olen sinuga ja hoian sind, ükskõik mis olukorras sa ka ei oleks.”

Kui sina oled rahulikum, on teised su ümber ka rahulikumad.

Kuus harjutust, et olla hetkes
 
  1. Teadvel sammumine. Taju, kuidas sa seisad, ja toeta mõlemad jalad kindlalt vastu maad. Tunneta, kuidas jalad kannavad su keha raskust. Hakka kõndima, aga tee seda väga aeglaselt. Märka, kuidas su jalad liiguvad: kuidas jalg tõuseb, mida teeb põlv, et liigesed liiguvad ja kuidas tald leiab lõpuks toetumiseks koha. Pane tähele, kuidas iga su sammuga liigub raskus kannalt varvastele. Korda vaatlust teise jalaga. Mõne sammu pärast laienda oma tähelepanu kogu kehale. Jalad astuvad edasi, aga mis asendis on su ülejäänud keha? Tunne, kuidas õhk riivab su nahka ja riided liiguvad kehaga kaasa. Laienda oma tähelepanu veelgi, märgates lõhnu ja hääli enda ümber.
  2. Rosinaharjutus. Võta pakist üksainus rosin ja keskendu sellele. Vaata seda rahulikult – mis värvi see on? Kuidas see värv muutub, kui rosinat keerad? Milline on rosina muster? Katsu, kuidas rosin kleepub. Nuusuta seda: kuidas rosin lõhnab? Pista rosin suhu ja keskendu maitsele – jälgi, kuidas rosin suus sulab, ja uuri, kus täpselt sa maitset tunned. Kuula, mis häält sa teed, kui rosinat mälud ja selle alla neelad. Sama harjutust saad teha iga toiduga. Kas või ühe ampsuga oma lõunasöögist või hommikukohviga.
  3. Keha ja hingamise teadvustamine.  Selle harjutuse jõuad ära teha viie minutiga. Alustuseks leia endale istumiseks mugav asend, mis oleks ärgas ja väärikas. Kui istud toolil, aseta mõlemad jalad vastu maad, ilma jalgu ristamata. Kui sulle sobib, sule silmad; kui hoiad silmad lahti, luba pilgul langeda põrandale ja olla pehme. Nihuta oma tähelepanu alakehale ja jalgadele. Teadvusta tundmusi, mis võivad olla su jalgades selles kohas, kus nad põrandat puudutavad. Võib-olla tajud puudutust, siin-seal survetunnet, võib-olla soojust või jahedust? Mis iganes on kohal, ole oma uurimises leebe ja heasoovlik. Järgmisena nihuta oma tähelepanu ülakehale. Hoia rind avatud, õlad pehmed ja lõdvestunud, lõug kergelt vastu kaela surutud, et selgroog pikeneks. Nüüd nihuta oma tähelepanu hingamisele: ole teadlik igast hingetõmbest ja luba hingamisel leida oma loomulik rütm, ilma seda juhtimata. Kui tähelepanu uitab, siis märka, kuhu see läks, ja too see kindlalt, aga leebelt tagasi hingamise sisse. Tee seda kas või sada korda, kui vaja. Lihtsalt hinga ja ole teadlik oma hingamises.
  4. Lihtne harjutus emale-isale. Vali selline hetk, mil su laps ei saa aru, et teda jälgid, ja vaatle teda (kui sul on lapsi mitu, tee seda ükshaaval) täie tähelepanuga, nagu näeksid teda esimest korda elus või nagu oleksid tulnud Marsilt ja näeksid sellist olendit esimest korda. Märka, kuidas ta liigub, millised on ta ilmed, kehahoiak, kuidas ta juuksed langevad ja mil viisil ta oma tegevusi järjestab. Häälestu mõneks minutiks täielikult tema uurimisele, justkui kohtaksid teda päris esimest korda elus.
  5. Tänulikkuse harjutus. Istu nii, et sul oleks mugav olla. Aseta käed sülle puhkama ja luba õlgadel lõdvestuda, siruta selga. Sule silmad, kui see sulle sobib. Küsi endalt: mida head olen tänase päeva jooksul kogenud? Iga meeldiva mälestuse meenudes pane üks näpp peopessa. Need võivad olla pisiasjad, nagu päikesepaiste, kellegi rõõmus tervitus või midagi ilusat, mida enda läheduses märkasid. Võib-olla kellegi hea sõna, mõni tore tegevus või naljakas hetk. Jätka meenutamise ja loendamisega endale sobivas tempos, kuni sul on kõik mõlema käe sõrmed peopesas. Lõpetuseks märka: milline on minu enesetunne? Milline on mu praegune meeleolu? Ava rahulikult oma silmad.
  6. Rõõmu salvestmine. Peatu teadlikult, märkamaks neid hetki, mil kõik on juba hästi ja tunned rahulolu, õnne, tänu või rõõmu. Esimene samm: taba oma enesetunne ilusal hetkel. Teine samm: pikenda ja võimenda seda, vähemalt kolmeks hingetõmbeks. Kolmas samm: naudi, kogedes seda kehas, ja küllastu sellest. Niimoodi head märgates ja seda nautides muudad sa mööduva kogemuse püsivaks seisundiks, millele pääsed edaspidi ligi kiirelt ja hõlpsalt.

Allikad: Helena Väljaste ja meelerahu.ee, vaikuseminutid.ee, Gea Grigorjev, Anni Kuusik

[themify_button size=”large” link=”https://meelerahu.ee/wordpress/wp-content/uploads/2020/07/Eesti-Naine_mindfulness_2020.pdf”]Lae alla PDF[/themify_button]
Helena

,

Kuidas õppida õnnelik olemist?

Kuidas õnne tunda, kust seda leida ja kuidas õnnetundes püsida? Seda on küsinud vist igaüks meist tuhandeid kordi. Tuleb välja, et kaugelt polegi vaja otsida, pidevalt harjutada aga küll. Ning teha otsus olla õnnelik just nüüd ja praegu.

Tervis Pluss mai 2020 / Tekst: Marika Makarova / Fotod: Aivar Kullamaa

Helena

“Minu sees käib võitlus,” jutustab vana tšerokii pealik lapselapsele. “Vihane võitlus kahe hundi vahel. Üks on kuri – ta on viha, kadedus, mure, ahnus, kõrkus, ülbus, valed, upsakus ja egoism. Teine hunt on hea – tema on rõõm, rahu, armastus, lootus, tagasihoidlikkus, muretus, heldus, tõde ja kaastunne. Samasugune võitlus käib nii sinu kui ka iga inimese sees.” Poiss vajub minutikeseks mõttesse ja pärib siis: “Vanaisa, aga kumb hunt võidab?” – “See, kumba sa toidad.” Nii pajatab muistne indiaani mõistujutt. Ja nii on lugu ka õnnetunde kogemisega.

“Õnn on valik. Kui tahad olla kurb, ei suuda keegi maailmas sind õnnelikuks teha. Ent kui otsustad olla õnnelik, ei saa keegi ega miski seda õnne sult võtta. Sul on iga hetk võimalus valida, millele tähele­panu pöörad ja mida tähtsaks pead,” kostab olevikuterapeut ja meelerahupsühholoog Helena Väljaste (36). “Öeldakse, et inimaju on kaldu negatiivsuse poole. Me märkame halba ja inetut palju kergemini kui ilusat ja õnnestavat. Uuringutest on selgunud seegi, et inimesed ei koge õnnetunnet mitte siis, kui uitmõtted peas ringi tiirutavad, vaid kui ollakse hetkes päriselt kohal. Sisemaailma reeglite järgi saab kõik see, mida sa kasutad, jõudu juurde.”

Kui otsustad olla õnnelik, ei saa keegi ega miski seda õnne sult võtta.

Kaks õnneallikat

Helena sõnul lääne psühholoogias õnnetundest väga palju juttu ei tehta. Seepärast toetub ta tuhandeid aastaid vanale budistlikule psühholoogiale, kus räägitakse kahest õnneallikast. On olemas maine õnn ehk see, mis on muutuv, kaduv, tingimustega ja alati põhjuslik. Õnnelik olemiseks peab sul olema miski või keegi, mis on veel puudu. Ma olen õnnelik siis, kui… leian unistuste töökoha, saan auto, kohtun parima kaaslasega. Õnnetunde võib röövida ka see, kui arvad, et sa ise või asjaolud peaksid olema teistsugused, kui need parasjagu on. Targad teavad öelda, et otsida õnne endast väljaspool on sama hea kui lassoga pilve püüda. Õnn pole asi, vaid meeleseisund.

Just see ongi too teine õnne­allikas. Joogamaailmas tuntud kui ananda – kerge õndsuse tunne, mis on su sees siis, kui sa teadvustad oma olemasolu ja kogemusi käesolevas hetkes. Ei klammerdu millegi külge, ei aja midagi taga, ei võitle millegi vastu. Sa oled rahujalal iseenda ja sellega, mis su elus praegu on. Oskajad suudavad seda seisundit kogeda ka väga rasketel hetkedel, kui keset kaost valgub ühtäkki su üle seletamatu rahu.
 
Psühholoog tunnistab, et õnnetundes olemise tarvis tuleb n-ö vaimses jõusaalis muidugi korrapäraselt trenni teha. “Teadmistest ja nippidest pole kasu, kui sa neid kasutada ei oska või need sul vajalikul hetkel meelest lähevad. Sellepärast ongi oluline uusi oskusi praktiseerida, sest ainult nii muutuvad need tõeliselt sinu omaks.”

 

Otsida õnne endast väljaspool on sama hea kui lassoga pilve püüda.

Alustada saab lihtsatest asjadest. Kas või küsides endalt, mis on sinu ja õnnetunde vahel. Ja jää siis kuulatama vastust enda seest. Võid avastada, et sinu ja õnnetunde vahel on kas soov, et sul oleks midagi, mida sul ei ole, või rahulolematus sellega, mis sul juba on. Ainuüksi selle, inimmeele juurde kuuluva seaduspära mõistmine aitab näha avaramat pilti. Veel tasuks harjutada end tundma tänulikkust ja soovima head – kas mõeldes mõne armsa inimese või lemmiklooma peale, öeldes talle aitäh ja soovides, et tal kõik hästi läheks.

Mõtete virvarrist välja tulema ja hetkele keskenduma õpetab aga oma viie meele tunnetamine, mida saad teha kus ja millal tahes. Nõusid pestes taju, mida tunnevad su käed: pehmet vahtu, karedat vett? Kohvi juues nuusuta selle lõhna, lonksa ruttamata, iga sõõmu maitstes. Mesilast nähes jää ta lendu lummatult imetlema. Nõndamoodi oma tegevusi aeglustades pikendad sa märkamise hetki.

Pikendama tasuks õppida ka õnnehetkes olemist. Tundes midagi ilusat ja meeliülendavat, kas või midagi imeväikest, mis rõõmu hinge ja naeratuse näole toob, püüa kogeda seda kogu kehaga. Mitte et sa sellest küünte-hammastega kinni hoiaksid, vaid kujutle, kuidas sa seda hetke endasse ja ennast sellesse hingad, kuidas sa sellest mõnusalt otsekui läbi imbud.

Kui alguses ei oska, saab Helena kodulehel teha kaasa meeleharjutusi, kus ta oma sumesametiselt paitaval häälel juhendab sind tundma siirast heasoovlikkust, täielikku rahu ja lõdvestust, enesekaastunnet, tulema toime valu ja ebamugavusega, tajuma oma keha.

Enesekaastundel pole enesehaletsusega midagi pistmist.

Õnnelikkuse õpituba
Iseenda suurim sõber

Just teadvelolek, mindfulness on see, mille kaudu on mu vastas istuv rõõmu kiirgav naine ise õnnelik olemist õppinud. “Maailmas on mõned üksikud, nagu Eckhart Tolle, kes on selle oskuse kingituseks saanud. Enamikule tähendab see ikkagi samm sammu haaval enesearengut ja igapäevast praktiseerimist. Keegi ei arva ju, et trimmis lihased saab ühel päeval aastas trenni tehes. Meelega on sama lugu. Seda võin küll kinnitada, et kui alguses ongi ehk raske, siis ajapikku muutuvad asjad lihtsamaks,” naerab pea kümme aastat teadvelolekut õppinud ja õpetanud Helena.

Mis ta elus ja temas endas selle aja jooksul muutunud on? “Ma tunnen, et elan elusamat elu. Rahulolu- ja õnnetase on tõusnud ikka tohutult. Ja probleemide hulk kahanenud. Vanasti võis igast asjast probleemi tekitada ja sellesse takerduda. Nüüd oskan ma palju selgemalt eristada, mis on reaalne, mis väljamõeldis. Aeg-ajalt tekib mu sees ikka segadus, aga ma ei võta seda enam nii traagiliselt, sest tean kogemusest, et kõik möödub ja see ei ole tegelik mina. Ning tänu harjutamisele oskan end taas teadveloleku seisundisse tagasi tuua.”

Ma tunnen, et elan elusamat elu.

Kui ta vähegi saab – see tähendab, kui 2,5aastane tütar ja 4aastane poeg ema kukile turnima ei tule –, kuuluvad ta hommikusse viie tiibetlase ning hingamis- ja meeleharjutused. Päeva jooksul tehakse kogu perega teadlikult heategusid, kas või pisikesi, ja õhtuti püütakse traditsiooniliselt päev pihku ehk kogutakse möödunud päevast kokku viis olukorda või asja, mille eest olla tänulik.

Teadveloleku praktikatega on naine saanud juurde julgust, inspiratsiooni ja intuitsiooni ning rohkem heasoovlikkust ja kaastundlikkust suhetesse, ka suhtesse iseendaga. Helena muigab, et kui vanasti oli ta iseenda suurim kriitik, näpuga näitaja, hurjutaja ja nüpeldaja, kes endal pidevalt vaipa jalge alt ära tõmbas, et küll pole ta piisavalt hea, seda ei oska ja toda ei tea, siis nüüd on ta õppinud ära enesesõbralikkuse ja enesekaastunde ehk iseenda kohtlemise parima sõbrana ning oma kannatuste märkamise ja omaksvõtmise. Mõlema tarvis jagab ta kohe ka harjutuse.

Enesekaastunde paus

Kõigepealt teadvusta, et tunned valu, ängi, ärevust, paanikat, hirmu, stressi, mida tahes. Paljud isegi ei märka oma kannatust või pisendavad seda. Luba endal see päriselt omaks võtta, tunnistades ilma igasuguse valehäbita: jah, mul on praegu raske ja valus ja niimoodi tunda on normaalne. Enesekaastundel pole enesehaletsusega midagi pistmist.

Edasi avane inimlikkusele. Teadvusta, et kannatused kuuluvad elu juurde ja sa ei ole selles üksi – mida tavaliselt paraku arvama kiputakse. Tunnistades, et paljud võivad samas olukorras samamoodi tunda, ei koge sa end isolatsioonis, vaid teistega ühenduses olevana. Seejärel ole enda vastu sõbralik. Kui vaja, pane käed südamele, kallista ennast, paita põske või kujutle end väikese lapsena, kes on haiget saanud või hirmu tunneb ja lohutamist vajab. Samal ajal ütle endale mõttes midagi, mis troostiks, toetaks ja leevendust tooks. Just see on aeg kohelda end kui oma parimat sõpra, olla armastavana iseenda jaoks olemas. Enese materdamine, et mis mul viga on, kuidas ma hakkama ei saa, on nagu haavale soola riputamine. See, enesekaastunde pausiks kutsutav harjutus, aitab muuta raske olemise kaastundeks ja hoolivuseks. Mõnikord on aga mõistlik negatiivsuse küüsi jäädes juhtida tähelepanu kurbadelt mõtetelt ja tunnetelt ära ning lõpetada nende peas ketramine. Kuidas? Kas või küsides, kas see ängistus on mulle praegu kasulik. Kas see aitab ja toetab mind kuidagi? Kui vastus on ei, pole mõtet kurja hunti toita. Vii tähelepanu hoopis millelegi, mis maandab. Tunneta jalataldu põrandal, keskendu hingamisele, kuula väljast tulevaid helisid. Kui tähelepanu taas probleemile uitab, juhata see tagasi hingamisele, helidele ja keha ­tunnetamisele.

Võlusõna on teadlikkus ja kohalolu. Punkt i-le pane igivanu tarkuseteri korrates: “On, nagu on.” või “See kõik möödub.” Ning soovi endale suurima sõbralikkuse ja kaastundega: “Jumalikku rahu!” Tšahh! Kas tunned?

Pikendama tasuks õppida ka õnnehetkes olemist.

Kuidas olla õnnelik?
 
  • Vali õnnelikkus. Mitte nii, et ükskord valisid ära ja tehtud. Vali olla õnnelik teadlikult iga päev uuesti, sest seda, millele pöörad tähelepanu, sa võimendad. Mis sinu tähelepanu pälvib, on sinu otsus.
  • Naerata. Isegi kui tuju ei ole, keri suunurgad tahtlikult ülespoole ning varsti märkad, kuidas su meel ja olemine helgemaks muutuvad.
  • Tunne tänulikkust. Iga päev. Isegi kui sul on raske hetk, otsi midagigi, millele tänulik olla. Olgu see puuoks, tuulehoog, soe tuba. Südamega aitäh öeldes tunned endas väikest muutust ja korraga oledki end muredest lahti haakinud.
  • Tee heategusid. Need ei pea olema suured. Kellelegi kas või rõõmsalt tere ütlemine teeb teisel tuju heaks. Ja sul endal ka.
  • Kosuta ennast. Küsi endalt, mis sulle praegu rõõmu tooks, õnnetunnet tekitaks, sind rikastaks. Olgu see või midagi mööduvat, nagu viivuks päikese kätte minemine. Ja kui sa päikese käes oled, teadvusta, et see väestav hetk kuulub ainult sulle. Hinga seda sisse ja lase sel valguda kõikjale iseendas.
  • Ole enda vastu sõbralik. Kes veel kui mitte sa ise teaks paremini, kuidas olla iseenda jaoks olemas just nii, nagu sa vajad, ja just siis, kui sa vajad.
[themify_button size=”large” link=”https://meelerahu.ee/wordpress/wp-content/uploads/2020/08/Õnnelikkuse-õpituba.pdf”]Lae alla PDF[/themify_button]
ethan-sykes-unsplash

, ,

Viis soovitust meelerahu leidmiseks

Raskele perioodile tuleb otsa vaadata ja mõista, et praegu ongi keeruline iseenda töö kõrvalt majandada ka kõike seda, mis muidu teiste õlgadele pandud. Kuidas selle väljakutsega edukalt toime tulla? 

Naisteleht 8. aprill 2020 / Tekst: Helena Väljaste

ethan-sykes-unsplash
1. Otsusta olla enda jaoks olemas

Keerulisel ja stressirohkel ajal on suureks abiks, kui otsustame olla iseenda parim sõber.  Tõenäoliselt sa toetad ju keerulistel hetkedel sõpra lihtsate nõuannete ja toetavate sõnadega – kuulad, lohutad ja innustad. Tee teadlik valik vältida ka iseenda sisekõne puhul süüdistusi ja kriitikat, pigem ole enda vastu hooliv, tähelepanelik, mõistev ning julgustav.

Samuti võid rasketel hetkedel endale pai teha või asetada käe südamele. Lihtsa puudutuse kaudu saab luua väga suure muudatuse enda kehas ja meeles. See mõjub rahustavalt ja vallanduvad heaoluhormoonid.

Märka oma raskeid hetki, ole hoolivalt kohal ja püüa aru saada enda vajadustest. Tihti märkame enda vajadusi alles siis, kui karjume kellegi peale. Tegelikult peaksime juba varem olema enda jaoks kohal ja märkama, kui limiit saab täis ja vajame väikest pausi. On väga tervislik märgata enda vajadusi ja püüda neid rahuldada.

2. Ela praeguses hetkes

Meie mured elavad suuresti meie mõtetes. Kui avada praeguses hetkes silmad, võime avastada, et siin selles hetkes polegi muresid, vaid need pesitsevad meie peades. Just nüüd on paljudel ärevad mõtted ja tunded tuleviku ees. Kui tood end tagasi praegusesse hetke, pakub see stabiilse pelgupaiga. See praegune hetk, kus elame, ongi ju ainukene hetk, millest osa saada.

Hinga teadlikult sisse. Too sellega tähelepanu enda juurde tagasi nii, et sinu keha ja meel on samas kohas. Sageli mõtleme näiteks duši all töömõtteid ehk meie keha ja meel on täiesti erinevates kohtades. Kui hingad sisse, siis see võtab paar sekundit, et tähelepanu koondada praegusele hetkele.

Võid proovida teha ka igapäevaseid tegevusi uuel moel. Püüa näiteks oma viie meelega kohal olla duši all – suuna ennast märkama veepiisku, soojustunnet, sealseid lõhnu, tunneta, kuidas vesi valgub mööda keha alla. See võibki olla sinu kosutav akude laadimise moment, kus oled päriselt kohal.

Seda võid teha ka triikides, süüa tehes või oma last kallistades. Taba ära hetk, mil oled kohal viie meelega väljaspool oma mõtteid.

See praegune hetk, kus elame, ongi ju ainukene hetk, millest osa saada.

3. Kosuta ennast teadlikult

Kui märkame, et mobiiltelefoni aku hakkab tühjenema, otsime kiiresti laadimisvõimaluse. Enda eest ei kipu me nii head hoolt kandma. Ent just nendel keerulistel aegadel on äärmiselt oluline märgata, kuidas mul läheb ja kuidas saaks veel paremini minna. Väikesed asjad võivad tohutult suure muutuse luua.

Tee iga päev midagi iseenda jaoks, mis pakub naudingut või kosutust. Pane igasse päeva kalendrisse kirja kohustus enda eest hoolitseda. Näiteks neljapäeval helistan sõbrale, kellega pole ammu rääkinud, reedel võtan ette pooletunnise jalutuskäigu. Need igapäevased tähtsad ülesanded peadki ära tegema.

Sageli jääb just emadel enda heaolu tagaplaanile. Räägitakse, kuidas pead kõigi teiste jaoks olemas olema. Kas nende kõigi hulka kuulud ka sina ise? Ära jää sellest ringist välja. Kui otsustad end kesksele kohale asetada, toob see kaasa tohutult muudatusi. Kui oled ise tasakaalus, on ka suhted lähedastega palju paremad.

frank-myrland-unsplash
4. Tee kolm heategu päevas

Meie aju on kaldu negatiivsuse suunas. Headesse hetkedesse suhtume tihtipeale väga loomulikult. Kui aga juhtub midagi kehva, oleme nagu takjad – see hakkab meile külge ja me ei saa sellest kuidagi lahti.

See on igati normaalne, kui praegusel segasel ajal tuntaksegi end ärevalt. Seda enam peame ise tööd tegema selle nimel, et märkaksime rohkem positiivset ja häälestuksime sellele.

Üks võimalus on iga päev teha kolm heategu. See võib olla näiteks hea sõna armsamale või soe kallistus lapsele. Neid võimalusi on lõputult palju. Kui sead endale väljakutse iga päev head teha, suunab see sind rohkem märkama heategude võimalusi enda ümber. See annab nii palju positiivsust vastu.

5. Praktiseeri tänulikkust

Me näeme väga selgelt ja kergelt, mis on halvasti ja mis võib halvasti minna. Omamoodi väljakutse on ennast suunata märkama rohkem seda, mis on hea, mis on juba hästi ja mis töötab juba praegu. Kui sul on väikesed lapsed, püüa näiteks õhtutesse viia tore rituaal päev pihku püüda.

Meenutage koos, mida te sel päeval kogesime, mis läks hästi, mille eest võiks iseendale pai teha. Niimoodi püüdke viis asja pihku. „Täna oli päike väljas, saime õues olla – mõtle, kui vahva see oli!“ Nii hakkad märkama pisiasju, mis muidu tavapärased tunduvad. Võid märgata, et see on omamoodi ime ja õnnistus, ning sellest suurt rõõmu tunda.

Tänulikkuse praktikat võid rakendada ka kohe hommikul – nii kui silmad avad, mõtle, mis juba sinu elus hästi on, mille eest võid tänu tunda. Nii häälestad ennast päevale positiivselt.

Kui tänulikkust teha hommikul või õhtul või miks mitte ka keset päeva, siis üsna pea hakkad selgemalt ja pingutuseta nägema neid hetki, mil kõik on hästi, ja nendest rõõmu tundma. Teadlased on selgeks teinud, et tänulikumad inimesed kogevad ka õnnetunnet rohkem. Kes meist siis ei tahaks õnnelik olla?

Nipid mõtete virvarrist väljumiseks
 
  • Otsusta olla tõeliselt kohal esimese kohvisõõmu ajal – nagu sinu ees oleks maailma kõige hinnalisem kohv ja sa võtad sellest lonksu.
  • Muuda jalutuskäik eriliseks: selle asemel, et jalutades mõtiskleda, käi hoopis ringi nagu turist ja vaatle ümbritsevat värske pilguga.
  • Kui märkad päeva keskel mõnda ilusat momenti – päike paistab ja laps on rõõmus, ei virise –, siis taba, et see ongi ilus hetk. Praegu ongi kõik hästi. Pikenda seda märkamise aega enda jaoks, võta omaks ja ole tänulik.
nik-shuliahin-unsplash

, ,

Mida teha, kui sind painab ärevus ja unetus?

Ärevus häirib und märgatavalt ja tundub peatamatu, ometi on konkreetseid tegevusi, millega saab oma meelt rahustada, kirjutab psühholoog-nõustaja Helena Väljaste.

Postimees 12. märts 2020 / Tekst: Kadri Tammepuu

nik-shuliahin-unsplash

Koristades või puid lõhkudes ei püüa keegi uinuda, küll aga ärevust tundes. Keha võib  rahulikult voodis lebada, aga kui sisemaailmas käib kõva möll, emotsioonid ja mõtted kihutavad siia-sinna, pole võimalik magama jääda. Lisaks kehale tuleb uinumiseks maha rahustada ka vaim. Kuidas seda teha?

Ärevus on emotsioon nagu iga teinegi, mida kokku loetud ligi 300: kurbus, rõõm, viha või üllatus, kui vaid mõnda neist nimetada. Kes emotsioone jälginud, teab, et need ei püsi, nad tulevad ja lähevad, aeg-ajalt võimenduvad. Väga loomulik on ohu puhul ärevust tunda, näiteks kui pere turvalisus peaks koroonaviiruse keskpunktis ohtu sattuma või viiruse levikust põhjustatud majanduslanguse järel terendab võimalus töö kaotada. Tahetakse olukorda kontrollida, kuid tihti pole selge, kuidas seda teha. Tunne sellest ei küsi, vaid on kohe kohal.

Mõtted ja tunded käivad käsikäes

Ärevuse tunded panevad liikuma ka ärevad ja kahtlevad mõtted: «Mida nüüd teha? Mis küll saab?» või hinnatakse automaatselt olukorda stiilis: «Oh, kui õudne!» Mõtted vallandavad uusi tundeid – silme ette ilmuv pilt katastroofist toidab ärevust. See avaldab mõju ka kehale, kaenlaalused, käed ja jalad higistavad, kõhus on tunda pinget, hingatakse pinnapealselt ja inimene ongi üleni ärevusest laetud.

Teadlased on leidnud, et ükski emotsioon ei kesta üle 90 sekundi, kui inimene seda ise oma mõtetega üleval ei hoia. Tavaliselt aga nii just käitutakse – tegeletakse suure osa ajast ärevust tekitava teemaga: elu käib meediakanalites ja internetis, loetakse üle vanu uudiseid ja otsitakse uut infot, suheldakse saatusekaaslastega, kujutletakse, et suudetakse olla iga infokilluga kursis.

Teine viis ärevust toita on segavat tunnet märgates selle vastu võitlema hakata: «Ma ei tohiks ärevust tunda, ma pean nüüd rahulik olema!» Paraku annab võitlus ja emotsiooni allasurumine viimasele vaid jõudu juurde.

Kuidas siis vahet teha info otsimise ja ärevuse toitmise vahel? Eristamiseks tuleks kõigepealt aru saada, mis otstarbel infot hangitakse – on see vajalik mõne otsuse tegemiseks. Teadlane või spetsialist vajab infot oma töös, keegi teine isikliku elu korraldamisel, näiteks kas tasub aktsiad maha müüa või kriisi üle elamiseks toidu tagavara muretseda.

Hirmust või ärevusest ajendatud info otsimine loob aga emotsionaalse reaktsiooni, mis pole alati kõige arukam – «Issand, juba üle kümne eestlase on nakatunud!» Liigne infomöllus aja veetmine võib luua illusiooni, et niimoodi turvatakse ennast paremini.

christin-hume-unsplash

Uinumiseks rahuneda aitavad kindlad tegevused.

Esiteks, kui märkad tunnet, mis segab, püüa anda sellele õige nimi – näiteks: ärevus on kohal. Vanasti öeldi, et kes oskab draakonit nimepidi kutsuda, omab tema üle võimu. Ajus aktiveerub seepeale eesajukoor, mis pakub tasakaalustavaid impulsse ajupoolkerasid ühendavale limbilisele süsteemile, kus vallanduvad toored emotsioonid. Aju rakendub ulatuslikumalt tööle ja inimene näeb pilti terviklikumalt, mistõttu kogeb selgemalt distantsi enda ja oma emotsiooni vahel. Inimene ise ei ole ärevus.

Teiseks, luba oma emotsioonil kohal olla. Esimestel kordadel on raske ja harjumatu endale öelda, et las see olla, ma võin ennast niimoodi tunda. Kõlab täiesti vastupidiselt sellele, mida me tavaliselt teeme. Pigem tahame segavat tunnet alla suruda või seda peita, võib-olla isegi ründame ennast vastava emotsiooni kogemise pärast. Aga kui ärevus on juba kohal, pole mõtet sellega võidelda ega põgeneda. Tegelikult emotsioon alati taandub, nagu tuli kustub, kui ta hapnikku juurde ei saa. Igaüks saab seda ise järele proovida.

Seda näitlikustab üks lugu. Elasid kord õpetaja ja õpilane. Viimane virises kogu aeg ega olnud millegagi rahul. Õpetaja andis talle tassi ja kotikese soola ning käskis õpilasel panna tassi sool, täita see veega, segada ja juua. «Mida sa tunned?», küsis õpetaja. «Vastik,» vastas õpilane. Seepeale läksid nad järve äärde. Õpetaja käskis õpilasel visata peotäis soola järve, see vees lahustada ja järve vett maitsta. «Pole paha,» arvas õpilane. Õpetaja selgitas: «Eluraskused on nagu sool, mida iga mehe ellu jagub. Mida väiksem on anum, seda kibedamini see maitseb. Kui elu valu teeb, on parem mitte end valu ümber sulgeda nagu see tass, vaid hoopis avada nagu järv.»

Kolmanda sammuna ärevuse piiramiseks too oma tähelepanu lobisevate mõtete ja ärevate emotsioonide juurest ära, näiteks oma kehasse. Keskendu sellele, mida kätes ja jalgades tunned või kuidas hingad. Kui tähelepanu hajub, koonda see uuesti, ja nii iga kord, kui see taas hajub.

Tähelepanu liigutamiseks kehas on mõistagi vaja tahet. See on igapäevane vaimne treening, mis alguses võib tunduda harjumatu. Kui tähelepanu on raske valitud objektil hoida, võib alustada juhendatud harjutustega – pane klapid kõrva ja leia algajale sobivad kehataju ning hingamise harjutused.

Mul on üks klient, kel olid varem tõsised uneprobleemid. Ta sai neist lahti nii, et justkui skaneeris tähelepanelikult õhtuti oma keha. Esmalt viis tähelepanu jalataldadele, kust liikus tasapisi üle terve keha üles peani välja, ja pani tähele, mida igas kehaosas tundis. Emotsioonid rahunesid, ketravad mõtted hajusid ja ta sai rahulikult uinuda.

artem-beliaikin-unsplash

, ,

Psühholoog õpetab: kuidas keskenduda heale?

«Ma olen teadlik halbadest asjadest, aga ma vaatan heade asjade poole. Ma näen ilu kõikjal», nii ütles 109-aastane holokausti üleelanud pianist Alice Herz-Sommer, kui temalt küsiti, mis on tema hea enesetunde saladus.

Postimees veebruar 2020 / Tekst: Helena Väljaste

josh-calabrese-qmnpqDwla_E-unsplash

Eaka naise mõtteviis ei olegi nii tavapärane, sest meie aju on evolutsiooni tulemusel negatiivsuse poole kaldu. Läbi ajaloo on olnud inimestele ellujäämiseks olulisem märgata ohtu (nt põõsas varitsevat ohtlikku looma) kui ilu (nt küpseid mustikaid metsa all). Seetõttu märkamegi kergesti halba, keskendume sellele liigselt, reageerime üle, õpime sellest liigselt ning muutume ajapikku kortisooli vallandumise tulemusena valusate, ebameeldivate ja stressirohkete kogemuste suhtes veelgi tundlikumaks. Ajuteadlane Rick Hanson ütleb tabavalt: meie aju toimib nagu teflon heale ja takjas halvale.

See on emakese looduse plaan ja see oli väga efektiivne, et hoida meie esivanemaid elus. Täna loob aga kalduvus negatiivsusele palju tarbetut kannatust nii inimeses endas kui ka inimeste vahel, rääkimata selle kurnavast mõjust füüsilisele tervisele.

See, kuhu suunad oma tähelepanu, muutub sinu jaoks reaalseks.

Proovi kohe praktikas järele, kas see vastab tõele või mitte! Vaata enda ümbrust ja leia kolm asja, mis sulle ei meeldi, mis pole korras, hästi vms.

Leidsid?

Nüüd palun vaata seda sama ümbrust ja leia kolm asja, mis sulle meeldivad, mis on ilusad, korras jms.

Leidsid, eks?

Nüüd sa tead, mis on see vahend, mille kaudu sa ühtedele või teistele objektidele häälestud. See on su tähelepanu. Üks võimsamaid tööriistu, mis meil on. Sedamööda, kuhu me oma tähelepanu suuname, saame muuta oma elu kas tragöödiaks või komöödiaks. Kui enamjaolt langeb meie tähelepanu sinna, kuhu see on harjunud langema (NB! negatiivsuse kalde tõttu sageli just ohtudele ja jamadele meie elus), siis mõningase treeningu tulemusena saame õppida keskenduma heale. Pöörates tahtlikult oma tähelepanu positiivsetele kogemustele, tõstame oma õnnetaset. Järjepidevalt niimoodi tegutsedes kogeme üha sagedamini, et meie vajadused on rahuldatud – et kõik on juba hästi, midagi ei ole puudu ega üle.

artem-beliaikin-unsplash
Kuidas keskenduda heale?

Selleks, et treenida end märkama head, on mõned lihtsad, aga väga võimsad nipid.

1. Märka head ja naudi seda. Selle asemel, et rutata ummisjalu tuleviku suunas, peatu teadlikult märkamaks neid hetki, mil kõik on juba hästi. Hetki, mil tunned vaikset rahulolu, õnne, tänu või rõõmu. Näiteks siis, kui päike tuleb üle tüki aja pilve tagant välja, kui lähedane naeratab sulle, kui naudid oma hobi või maitsvat sööki. Kui tabad sellise hetke, pikenda seda veidi. Naudi seda. Luba endal sellest kogemusest läbi imbuda, võta see vastu ja küllastu sellest. Niimoodi head märgates ja seda nautides kinnistad sa vastavaid neuronaalseid ühendusi ajus. Ajapikku muudad sa mööduva kogemuse (nt hetkeline rahulolutunne) püsivaks seisundiks, millele pääsed ligi kiirelt ja hõlpsalt.

2. Too oma ellu meeldivaid tegevusi ja olemise viise. Paljud meist on oma loomult «töökad eestlased», kes kuhjavad elu üle igasugu kohustustega. Seejuures on kohustused teiste ees muutunud olulisemaks kohustustest enda ees. Ammu on ununenud see, mis endale meeldis ja mis hinge kosutas, sest töö ja teiste heaolu on nii tähtsad. Niimoodi kaua ei jaksa – jõud saab otsa. Meil kõigil on vaja akusid laadida, ainult laetuna saame olla tõeliselt tõhusad oma töös ja niimoodi on meil midagi anda ka oma suhetes. Seetõttu on ülioluline väestada end mõnusate tegevustega, ümbritseda end meeldivate inimestega ja end teadlikult kosutada. See võib olla 10 lehekülje lugemine heast raamatust, 5 minutit mediteerimist, üks hetk iseendaga looduse rüpes, südamest südamesse kohtumine lähedasega, tassi tee joomine seda tõeliselt nautides. Oluline ei olegi niivõrd, mida sa teed ja kui kaua, kuivõrd see, et kosutad end teadlikult ja iga päev mõne meeldiva ja/või kasuliku tegevusega.

3. Vaimustu pisiasjadest. Sa ju tead seda ütlust, et õnn peitub väikestes asjades? Tänapäevase elutempo juures on selle tõe järgi raske elada, aga see on võimalik, kui aeglustume veidi ja keskendume viie meelega kogetavale. Proovi järgmist vaikuseminutite teadvelolekul põhinevat harjutust. Teadveloleku mõju stressi vähenemisele ja heaolu kasvule on tõendatud mitmel pool maailmas.

Võta tükk šokolaadi. Esmalt vaata seda šokolaadi. Märka eri värve. Kas pind läigib või on matt? On siin mõned varjud, mõni heledam koht? Katsu seda šokolaadi. Kuidas ta tundub näppude vahel, on ta kõva või kleepub juba? Nuusuta. Märka, milliseid lõhnanüansse sa tabad. Võid tunda, kuidas süljenäärmed tasapisi tööle hakkavad… Maitse. Tunne, kuidas maitse hakkab suus laiali valguma. Milliseid maitseid tunned? Märka, kuidas maitse muutub, kui šokolaadi hammustad. Kuula, mis helid tekivad, kui sa šokolaadi sööd. Samamoodi, nagu uurisid šokolaadi, saad uurida mida iganes ja avastada, et väikesed asjad – need ei olegi nii väikesed! 

4. Täna iga kogemust. Elu on täidetud erinevate kogemustega, sellistega, mis meile meeldivad, ja sellistega, mis meile ei meeldi. Omamoodi kogemused on need kõik ja neist annab õppida.

Küsimus, mida ma sageli küsin, kõlab nii: «Aitäh! Mis veel on võimalik? Kuidas saab veel paremaks minna?» Proovi seda kohe mõttes mitu korda järele öelda ja püsi küsimuse esitamise juures, vaevamata oma pead vastuse leidmisega. Tegid sa seda? Kui jah, siis ilmselt märkasid selle Access Consciousnessi tehnika avardavat mõju. Tehnika kasutamine aitab avardada meie tähelepanuvälja ja häälestuda võimalustele. Kui sul on juba hästi, näiteks oled imelises suhtes, siis küsi seda küsimust ja sa näed, et on võimalik, et see suhe ja sinu enesetunne selles suhtes saab veelgi paremaks minna. Kui sul ei ole parasjagu hästi (nt oled hilinemas olulisele kohtumisele), siis küsi seda küsimust. See aitab välja saada liigsest probleemile keskendumisest, näha olukorda avaramalt ning leida lahendusi.

5. Püüa päev pihku. Kui lähed õhtul magama, siis püüa oma päev pihku – loenda kokku viis olukorda või asja möödunud päevast, mille eest võiksid tänulik olla. Võid näiteks mõelda sellele, kui vahva oli kedagi toredat kohata, kui hästi maitses toit või kui õnnistatud sa oled, et su kraanist voolab sooja vett. Märka, kui hea tunde nendele asjadele mõtlemine sinus tekitab. Naudi ja pikenda veidi seda head tunnet, nii investeerid sellesse, et tänulikkuse tunne muutub sinu jaoks püsivaks seisundiks.

Soovi korral tee seda praktikat mõne oma lähedasega. Mina praktiseerin seda igal õhtul oma 4-aastase pojaga ja me mõlemad naudime seda ühist jagamishetke kogu südamest. Lisaks lustime lastega sageli 3. punktis kirjeldatud šokolaadiharjutusega, kehastudes sarnaselt nt lillede või kivikeste teadlasteks. Soovitan proovida!

Väikesed asjad – need ei olegi nii väikesed! 

toa-heftiba-517981-unsplash

,

Pere ja Kodu podcast teadlikust vanemlusest

Helena Väljaste on lapsevanema rollis palju tundnud, kui raske on lapse käitumisele reageerides enda tunnetega toime tulla. Nüüdseks on ta õppinud mõistma, et me ei peagi olema vanemana täiuslikud, aga me võime alati proovida paremini teha. “Mul oli kogu aeg vajadus lapsega vaieldes peale jääda,” tunnistab ka Tanel Jäppinen enda lapsevanema suurest väljakutsest rääkides. Üks kindel viis, kuidas enda tunnete ja reaktsioonidega paremini toime tulla – Vaikuseminutid ja kohalolek aitavad kogu peret. On olemas lihtsad viisid, kuidas meelerahu leida. Õpeta neid ka enda lapsele.

«‹ 2 3 4 5›
Back to Top
© Meelerahu 2024