“Hallo, Kosmos” Maailmavaadete koostööst
Saates kõlab Alkeemia Akadeemia salvestus, kus esinevad arstid Rene Bürkland, Adik Levin, Evelin Ilves ja psühholoog Helena Väljaste. Muusikat teevad Silver Sepp ja Triinu Taul. Saatejuht on Ingrid Peek.
Kuidas leida aega iseendale?
Vaid siis, kui armastad ennast ja oled sisemiselt laetud, suudad armastada teisi. Ent kuidas leida aega iseendale, kui oled naine, kes peab end jagama kodu ja töö vahel?
Pere ja Kodu märts 2015 / Tekst: Helena Väljaste
Kas ma saaksin palun mõneks minutiks su täieliku tähelepanu? Ja ma pean silmas tõesti kogu su tähelepanu: lülita välja telekas ja pane käest telefon, samuti lükka kõrvale kõik mõtted oma peas. On väga oluline, et sa keskenduksid ja loeksid selle artikli lõpuni.
Seda on palju palutud, ma tean. Aga see on su enda hüvanguks. Meie keskendumisvõime on muutumas kadunud kunstiks. Oleme harjunud
tegema mitut asja korraga ja meie mõistus töötab kui kellavärk. Ent oma tähelepanu hoidmine valitud tegevusel on samasugune õpitav oskus
nagu klaverimäng ja olenemata sellest, kui huvitav see artikkel sulle näib, saad sa seda oskust just praegu treenida. Kui otsustad olla kohal.
Hinga teadlikult, märka nii oma sisse- kui ka väljahingamist ja jätka keskendunult lugemist.
Loterii peavõit igal ööl
Nüüd teadvusta, et sinu kontole laekub igal ööl tohutu väärtus: 24 uut tundi, millesse mahub 1440 minutit. Kaardista nüüd, kui suure osa sellest ajast pühendad sa täna iseendale. Päris ausalt kohe – kui suure osa? Ja kui palju aega vajaksid sa endale tegelikult, et olla rõõmus ja tasakaalukas?
Usun, et su mõistus läks nüüd segadusse ja sa mõtled, et mis see aeg iseendale veel on, ja juurdled, kas sul on seda piisavalt. Võib-olla ütles mõistus sulle, et aga sina ju ei saagi endale täna aega lubada, kuna sa oled see tubli naine, kes hoolitseb kodu ja pere eest, püüdes samal ajal täita töökohustusi ning käia ka paar korda nädalas trennis, et kaal päris käest ei läheks. Või oled sa hoopistükkis naine, kel on küll aega vabalt käes, aga kes tunneb, et võiks seda asjalikumalt ja kvaliteetsemalt sisustada?
Luba oma mõistusel rahuneda, teadvustades, et talle ongi omane selliseid küsimusi esitada. Hinga, ja loe keskendunult edasi. Sest milline iganes on hetkel sinu elu, tähtsam küsimus on hoopiski see, kui palju märkad sa kogu selle virvarri juures iseennast. Kas märkad oma vajadusi ja oskad enda heaolu eest hoolt kanda?
Välismaailm peegeldab meile meie suhet iseendaga: see, mida kogeme suhetes teistega, annab meile imehästi märku sellest, kui hästi me parasjagu endaga läbi saame. Vaid siis, kui oleme harmoonilises ja armastavas suhtes endaga, saame hoolivust ja armastust kogeda ka teistega. Siis oskame olla tasakaalukad olenemata sellest, kuidas teised end tunnevad.
Kas meie kaev on tühi või täis?
Kui mehed on loomult need, kes loovad materiaalset maailma, kiirgavad jõudu ja stabiilsust, siis meie, naised, oleme olemuselt mittemateriaalse loojad – me loome meeleolu ja õhustikku, kodutunnet ja ilu. Armastuse energia on midagi, mis on just naistele loomuomaselt kättesaadav. Et see energia saaks meis vabalt voolata, vajab iga naine aega iseendale. See on
püha aeg, mis võimaldab meil töötada läbi oma kogemusi ja laadida end uue energiaga. Oleme naistena justkui põhjatu hoolivuse ja armastuse kaevud, millest soovivad vett ammutada nii meie mehed, lapsed, sõbrad kui ka kolleegid. Meile on õpetatud, et peame kõigi nende jaoks olemas olema. Lisaks töö ja kodu ning muu – siis oleme naistena väärtuslikud. Nii me muudkui anname endast kõike. Kuni ühel hetkel oleme tühjad. Aga tühi kaev ei kosuta ühtegi janulist. Seetõttu on meil naistena oluline hoolitseda ise oma jõuvarude eest. Meil on vaja õppida pakkuma oma hoolt ja armastust esiteks iseendale ning siis teistele, nii tagame oma kaevule küllusliku juurdevoolu.
Oled ju kindlasti märganud, et kui oled laetud ja tunned end hästi, siis näib isegi kassapidaja poes sulle naeratavat. Rääkimata kodustest! Sellistel hetkedel ajab meie kaev vett lausa üle ja kõik janused saavad kosutust. Noil hetkil aga, mil oled tühjaks pumbatud ja pahur, nii et sul on halb olla, näed igal pool oma peegelpilti: su teismeline on kohmetu, mudilase sisse oleks justkui jonnipunn pugenud ja mees – tema tahaks hea meelega lihtsalt eemale hoida.
Tühi kaev ei kosuta ühtegi janulist.
Suhe iseendaga – tähtsaim maailmas
Oleme kulutanud elust kümneid, sadu ja tuhandeid tunde, et õppida käima, lugema, arvutama, autoga sõitma ja võõrkeeli rääkima. Aga kas sa oled kunagi investeerinud kas või tunni selleks, et õppida armastama iseennast? Kas sa üldse tead, kuidas suhtuda endasse armastaval ja tõeliselt kohal oleval moel? Kas keegi on sulle seda kunagi õpetanud?
Minu hinnangul pole meist paljudele, kui mitte enamikule, sellist õpetust jagatud. Ja kuidas me oskaksimegi ennast armastada, kui me pole seda kunagi õppinud! Me arvame, et see on asi, mida me täiskasvanuna lihtsalt oskame. Ei ole. Eluterve enesearmastus on samasugune õpitav oskus nagu viiulimäng. Nagu oskus iseennast tundma õppida, oskus oma vajadusi rahuldada ning oskus olla kohal siin ja praegu toimuva jaoks.
Minu teekond endaga armastava suhte loomisesse algas sellest, kui hakkasin praktiseerima teadliku kohalolu kunsti. Õppisin tulema oma keha sisse, oma hingamise juurde ja püsima siin. Selline keha sisse ankurdatus annab väga hea stabiilse tunde ja ühtlasi võimaluse vaadelda kõike toimuvat nii, et sa pole sellest liigselt kaasa haaratud. Olles neutraalne ja huvitunud vaatleja, on võimalik suhtuda oma mõtetesse ja tunnetesse kui vaid mööduvatesse nähtustesse. Millessegi, millest võib õppida.
Mida aeg edasi, seda enam pakkus mulle välismaailma asemel huvi minu sisemaailm. Sel eneseavastuse teekonnal leidsin enda seest sisemise kriitiku, kes muudkui kordas mulle, kui saamatu ma olen ja et ma pole piisavalt hea. Leidsin ka kahtlused ja hirmud, mis õõnestasid mu jalgealust oma unistuste teostamise teel. Avastasin, et olen iseenda suurim kubjas ja karistaja.
Märkasin, et mulle on oluline meeldida eestkätt teistele ja mitte iseendale. Taipasin, et otsin armastust ja tähelepanu väljastpoolt ega tule selle pealegi, et seda iseendale pakkuda. Sain õppetunni, et seni, kuni ma ootan, et miski väljastpoolt rahuldaks minu vajadused, olen justkui hüpiknukk, kes on kõigi poolt lükata-tõmmata. Sisemist rahu ja stabiilsust sellisel juhul pole.
Miks me ei leia enda jaoks aega?
Kui keegi ütleb mulle täna, et ta ei leia enese jaoks aega, siis näen, et ta räägib tagajärjest. Põhjus seisneb hoopiski väheses kohaloluvõimes, oskamatuses ennast tõeliselt armastada ja väärtustada.
Õnneks suunab elu meid muudkui arenema ja armastavamaks muutuma. Kui sul on täna iseenda jaoks vähe aega, küsi, kas tahad sellist elu elada ka aasta-kahe pärast? Kui vastus on eitav, saad just sina seda kõike muuta. Juba täna, pühendades neist peavõiduga saadud 1440 minutist kas või viis enesega sõbrunemisele.
Kuidas siis? Alusta sellest, et ilmud kohale omaenda elu jaoks. Filosoof Laozi on öelnud: “Teiste tundmine on tarkus, enda tundmine valgustatus.” Kui tahad mõista ja armastada iseennast, peab sinust saama iseenda ja elu vaatleja. See on hoopis midagi muud kui mõelda sellest, mis kuvandi me endast teistele jätame. Eneseteadlik inimene on huvitunud käesolevast
hetkest ja uurib seda: selline meelestatus aitab su välja teistega võrdlemise ja sisemise kritiseerimise õelast ringist ning avab ukse elutervesse enesearmastusse.
Meie hingamine leiab alati aset olevikuhetkes, järelikult leiab ka meie elu aset siin ja praegu. See oli ka põhjus, miks ma palusin sul lugeda seda artiklit täie tähelepanuga, teadvustades samal ajal ka oma hingamist: et sa saaksid teadliku kohalolu oskuse treenimisega kohe algust teha. Kuidas see sul õnnestus? Kui märkasid, et mõte läks mitu korda uitama, õnnitle ennast – sul õnnestus enda mõistuse trikkide ja keskendumisvõime kohta midagi avastada.
Olen kogenud, et olles tahtlikult, teadlikult, uudishimulikult ja heasoovlikult kohal igas hetkes, muutubki kogu aeg sinu omaks. Pole enam erisust “minu aeg” ja “mitte minu aeg”. Sest kui sa oled heas kontaktis enda ja käesoleva hetkega, siis ükskõik mida sa teed või kus sa oled, ongi see sinu aeg.
Hingamise jälgimine on teadliku kohalolu baasharjutus ning seda saad teha igal pool ja kogu aeg. See on lihtne!
1) Keskenda tähelepanu oma hingamisele ning tunneta:
• kõhu ning rindkere paisumist ja kokkutõmbumist,
• õlgade tõusmist ja langemist,
• tundmusi, mis tekivad ninas õhu sisse- ja väljaliikumisel,
• sisse- ja väljahingamise vahel olevaid pause.
2) Jätka hingamise jälgimist nii kaua, kui soovid. Kui märkad, et oled eksinud mõtetesse, too lihtsalt oma tähelepanu heasoovlikult ja kindlalt hingamise juurde tagasi.
Pärast mõningast katsetamist proovi harjutust teha ka käigu pealt: jalutades, nõusid pestes, vesteldes.
Leia veel häid nippe: meelerahu.ee/meelerahu-nipid
[themify_button size=”large” link=”https://meelerahu.ee/wordpress/wp-content/uploads/2015/03/Kuidas-leida-aega-iseendale.pdf”]Lae alla PDF[/themify_button]
Võida halvad harjumused ja kasvata sisemist tugevust
Nii mõnigi tore ja tubli naine on hädas mõne halva harjumusega. See ei pea üldse olema napsilembus või suitsetamine, halb komme võib olla ka vingumine, enesesõimamine või vabanduste otsimine.
Anne & Stiil mai 2014 / Tekst: Helena Väljaste
Laias laastus võime rääkida kaht sorti harjumuste muutustest: millestki loobumine (magusasöömisest, muretsemisest) ja millegi uue juurutamine (tervislik toitumine, enda arvamuse julgem avaldamine). Harjumus on teatud tegevuste jada. Näiteks selleks, et saaksid õhtul kodus veini juua, on sul enne tarvis poodi minna, pudel välja valida, järjekorras seista, ostu eest tasuda ja vein koju viia. Sul on vaja ka klaasi ja korgitseri. Muutus on aga millegi senisest teisel moel tegemine. Proovi muuta kas või ühte komponenti oma tegevuste jadas ja see mõjutab juba kogu harjumust.
Kui märkad oma längus kehaasendit, kohendad seda. See on loomulik – paned tähele ja kohe parandad end. Oled sa aga kogenud, et teised näevad sinus midagi, mida sa ise ei märka? Näiteks et võiksid vähem juua, olla ennastkehtestavam või vähem muretseda? Teised võivad näägutada, kommenteerida ja soovitusi jagada, sind isegi koolitusele või nõustaja juurde saata, aga kuni sa ise probleemi ei tunnista, tekitab see kõik sinus vaid vastumeelsust. Teiste sekkumine tundub survestamise, mitte hoolivuse ja abina. Vaid siis, kui sinu käitumine on ka sinu enda jaoks probleem, oled sa valmis muutuma. Teised saavad pakkuda vaid tuge ja soodsat keskkonda, muutused pead aga ellu viima ise. Lihtne!
Teised võivad kommenteerida ja soovitada, sind isegi koolitusele või nõustaja juurde saata.
Lihtne?!
Mitte tingimata. Tihti juhtub, et kui saad teadlikuks millestki, mida on vaja
muuta, kerkib sinus automaatselt esile “võitle või põgene” reaktsioon. Viimane on kiire ja loomulik, kuna sa ei soovi oma ellu midagi ebameeldivat. Valus on olla enda vastu üdini aus ja tõdeda, et ma tõepoolest liialdan alkoholiga või väljendan oma soove liiga vähe.
Põgenedes soovid vastavastatud tegelikkust mitte näha. Pistad pea liiva alla ja teed näo, nagu oleks kõik korras. Märk sellest, et võitled oma reaalsuse vastu, avaldub aga tihti selles, kui pahandad endaga, et miks sa seda kõike juba varem ei näinud või ei teinud. Oled karm enda vastu või kurjustad kogu ülejäänud maailmaga. Igal juhul tekib soov sellest jamast kohe lahti saada!
Kumbki reaktsioonidest ei ole muudatuste elluviimiseks õige. On olemas kolmas, palju tõhusam viis. See on aktsepteerimine ehk reaalsusega rahu
sõlmimine. Kui ma näen ja veendun, et ma ei julge oma arvamust väljendada, võtan selle tõsiasja omaks: “Jah, nii ongi!” Ma luban sel olla, ma ei võitle selle vastu ega teeskle, et seda pole. Ma ei asu ennast kohe hukka mõistma või muutma, vaid esiteks süvenen – kaalun läbi kõik teemaga seonduva. Näiteks kuidas ma tunnen end ühel või teisel moel käitudes? Selle asemel et probleemi vastu võidelda või selle eest põgeneda, saan sellega tuttavaks, uurin seda huviga. Niimoodi muutub asjade seis mulle üha selgemaks ja hakkan nägema seoseid.
Võid siin väikse nipina kasutada tulu-kulu analüüsi, mis aitab sul oma olukorrast tervikliku pildi luua. Selle tarvis on sul vaja kaardistada nii samaksjäämise kui ka muutumise plussid ja miinused ning need kõik ilma tsensuurita kirja panna.
Lisaks sellele oleks tarvis vaagida kõikide põhjuste kaalukust. Näiteks võib olla kohvijoomise juures enesehellituse aspekt niivõrd mõjus, et see lihtsalt kaalub üles kõik muu, nagu sõltuvus, kulukus, mõju hammastele. Ja see on oluline avastus: kui kohvijoomine paneb sind uskuma, et oled väärtuslik,
ja on sinu viis ennast premeerida, siis mida muud saaksid teha, et tunda end samamoodi? Kas näiteks oivalise maitse ja värviga värskelt pressitud mahl võiks anda samasuguse tunde?
“Jah, aga…” stsenaarium
Tead kindlasti inimesi, kes on juba mõnda aega püüdnud vabaneda mõnest kahjulikust harjumusest. Tema selja taga seisaks nagu kaks tegelast, kumbki sosistamas oma lugu. Üks räägib sellest, miks muutuda: tunneksid end palju reipamalt, su tervisenäitajad oleksid korras, raha kuluks vähem. Teine ajab peale oma juttu: vaata, kui mõnus see on, sa väärid seda, see on sinu puhkehetk, mida sa selle asemel küll tegema hakkad?! Mõlemal on kaalukad argumendid! Ja nii võidki jääda kinni kaalutlemise faasi, kus muudkui vaed ja mõtiskled, aga tegudeni ei jõua. Tead küll, et peaks muutuma, aga… Paljud inimesed on just selle “aga” tõttu aastaid õnnetus paarisuhtes või kehval töökohal.
Harjumuse jõud
Leia üks harjumus, mida sul on vaja muuta – aga pole veel muutnud, sest seisad kahevahel. Ja nüüd ma ütlen: sul on vaja see muudatus kohe homme ellu viia! Teadvusta seda tunnet, mis sinus tekib, taju selle väge. “Jah, kohe homme! Ma suudan seda!” Suure tõenäosusega tajud siiski kerkimas ka vana tuttavat “jah, aga…” tunnet. Vastumeelsust. Ja seegi on väga loomulik reaktsioon. Iga kord, kui keegi sind survestab või kui end sunnid, koged seda. Seetõttu on nii oluline teadvustada, et iga harjumuse muutmine sisaldab kaotust. Iga kord, kui astud sammu uude, tundmatusse suunda, kaotad midagi tuttavat ja turvalist. Uudsus, mis saabub muutusega, tundub nii mõnigi kord lausa hirmutav! Siingi tuleb appi oma hirmude märkamine ja nende omaksvõtt hukkamõistuta.
Iga kord, kui astud sammu uude, tundmatusse suunda, kaotad midagi tuttavat ja turvalist.
Tähtsus x eneseusk = positiivne muutus
Teadlased on leidnud, et muutumiseks tarviliku seesmise motivatsiooni aktiveerimiseks on vaja, et teema oleks meile tähtis. Et me usuksime: saame muutusega hakkama.
- Hinda skaalal 0–10, kui oluline on see teema sinu jaoks. Mõnikord lähtume üldsuse arvamusest ja peame midagi enda jaoks oluliseks süvenemata. Kui sõbrad hakkavad taimetoitlasteks ja arvad, et peaksid
ka, pole see muutumiseks piisav põhjus. Tähtis on endalt küsida: kui vajalik on see samm SINULE? Miks sa soovid seda muutust? Ja mis on kolm põhilist põhjust seda teha? - Hinda skaalal 0–10, kui kindel sa oled, et suudad selle muudatuse teoks teha. Mõnikord ütlevad inimesed väga pinnapealselt, et ma ei suuda või ma suudan. Aga päriselt: kui enesekindlalt sa end tunned? Mida sa vajad, et muutust ellu viia? Julgust, kaaslaste tuge…? Mis on sul varem aidanud muudatusi teha?
Kui annad endale mõlemal skaalal vähemalt 7 punkti, on muutus vägagi tõenäoline. Kui ühel või teisel skaalal saadud punktid on aga madalamad kui 7, on vaja leida kas viise enda eneseusu toetamiseks või teadvustada selgemalt muutuse tähtsust.
Otsuse jõud
Kui oled kaalunud ja kaalunud ning ühel hetkel jõudnud otsuseni teha midagi uuel moel, oled varustatud tohutu jõuga. Tead oma sihtkohta ja asud teele. See on suurepärane – oled liikuma hakanud! Võid end õnnitleda ja samal ajal teadvustada, et iga harjumuse muutmine on protsess. Väga harva juhtub see hetkega. Kuna harjumuse jõud on tugev, võid leida end ikka ja jälle vanade kommete küüsist: “No ma võtan ühe klaasi, mis see ikka teeb? Täna ma ei jaksa trenni minna, nii pikk päev on olnud.” Sellistel hetkedel oled valitud teelt kõrvale kaldunud. Mõnikord võid kõrvalteele päris kauaks ekslema jääda. Siis on eriti oluline olla enda vastu aus ja märgata toimuvat. Öelda, et jah, olen tagasi langenud, aga see pole veel katastroof. Harjumuste muutmine ei ole alati lihtne – muidu me sellest ju sellest ei räägiks!
Meenuta, kuidas kunagi jalgrattaga sõitma õppisid. Keegi ei saanud seda selgeks ühekorraga. Ikka proovisid ja kukkusid. Kui oleksid käega löönud ja loobunud, poleks sa sõitu selgeks saanudki. Aga andsid endale uue võimaluse ja hüppasid taas sadulasse – kuni omandasidki oskuse. Ja seda terveks eluks.
Võta üks harjumus, mida soovid oma elus muuta. Kasuta kujutlusvõimet, et kiigata tulevikku. Kujuta oma elu ette siis, kui sa jätkad täpselt nii nagu praegu. Kuidas sa end siis tunned, milline on su elu, sinu suhted? Nüüd kujuta ette, et muutus on aset leidnud. Milline su elu siis on? Kuidas end tunned? Milline on su suhe iseenda ja teistega?
[themify_button size=”large” link=”https://meelerahu.ee/artiklid/Harjumused.pdf”]Lae alla PDF[/themify_button]
Keha, ma armastan sind
Jõulusöögiga maiustamise kuu on ühtlasi kurikuulus ülesöömise aeg. Kuidas sa suudaksidki ära öelda hõrgutavatest piparkookidest ja maitsvast praekapsast! Samal ajal mõtled aga peokleidile, mis peab vana-aastaõhtul selga mahtuma…
Anne & Stiil detsember 2012 / Tekst: Helena Väljaste
“Uuel aastal hakkan trennis käima!” võid enda lohutuseks öelda. Aga kujuta ette, kui mõnus oleks nautida iga ahjukartuli- ja koogiampsu!
Ilmselt on ka sinu elus olnud aegu, mil sa pole oma keha vajadustega eriti kontaktis – näiteks pingelistel perioodidel, kui jooksed ringi, sööd, mis kätte satub, ja magad napilt. Kui minetame kontakti oma kehaga, oleme justkui suured pead, mille küljes ripuvad käed ja jalad. Meie keha küll edastab meile sõnumeid, kuid me ei kuule neid. Võime küll tunda üleüldist väsimust ja alanenud meeleolu, kuid tihti ei tea me selle põhjust, sest me ei kuula, kuidas meie kehal parasjagu läheb. Aga meie keha võib näiteks öelda, et talle ei sobi igapäevane sült ja praekapsas või et ta vajab puhkust.
Oled ehk märganud ka teist sorti inimesi, keda kimbutab vastupidine probleem – nad on oma kehast väga sisse võetud ja kasutavad seda nagu
masinat. Sageli on neil oma kehale palju nõudmisi: “Ma pean trenni tegema ja kaloririkkast toidust loobuma, maksku mis maksab! Ma pean oma keha vormima ja ilustama: käima solaariumis ja jõusaalis, määrima end kreemidega, parandama kõik iluvead. Masinkeha peab töötama laitmatult ja nägema välja veatu – ainult siis saan ma sellega rahul olla.”
Ka selle äärmuse puhul pole inimesel tegelikult kontakti oma keha vajadustega. Võime küll arvata, et teame, mida meie kehale ja meie enda heaoluks vaja oleks, kuid neid arvamusi käib välja mõistus. Võib-olla tunneks keha end avaramates riietes paremini kui kitsastes teksades ja liibuvas pulloveris? Äkki eelistaks keha rohkem taimset toitu kui liha, või kohvi asemel vett? Tõenäoliselt erinevad meie arvamused keha tegelikest
vajadustest.
Masinkeha peab töötama laitmatult ja nägema välja veatu!
Veel üks võimalus. Kuid meil on veel üks võimalus, kuidas oma kehasse suhtuda. Ja see viib meid justkui vertikaalse joonena sügavusse,
otse oma keha sisse. See viis hoiab meid oma keha ja selle toimimisega heas kontaktis. Ja kasvatab ühtlasi aegamööda leplikkust ja heasoovlikkust oma keha suhtes.
Jälgi ennast praegu neid ridu lugedes. Vaata, kus on sinu tähelepanu. Sa loed hetkel neid sõnu, need on sinu tähelepanu fookuses. Kuid samal ajal
teadvustad ka oma ümbrust, helisid või lõhnu toas, võib-olla ka oma mõtteid selle teema kohta. Ometi ei pea see kõik hõlmama kogu sinu tähelepanu. Vaata, kas saad samal ajal teadvustada ka oma keha?!
Tunneta oma keha seestpoolt. Kas see on elus? Kas su jalgades, kõhus ja kätes on elu? Kas sa tunned energiat? Uuri seda lähemalt, pööra tähelepanu aistingutele, mida sa hetkel tunned – pinged, värinad, külma- ja soojatunne, õhu liikumine sisse- ja väljahingamisel. Võid ka tunda imelikke kehaaistinguid ja see on okei. Isegi kui sa praegu suurt midagi ei taju, on kõik ikka hästi. See oleneb sellest, kui palju sa oled harjunud enda keha tunnetamisele tähelepanu pöörama. Kuid püüa märgata kas või ühte aistingut oma kehas, näiteks väikest värinat jalgades.
Oma keha asustamine tähendabki seda, et sa tunnetad oma keha seestpoolt, tunnetad elu oma kehas ja oled sellega heas kontaktis. Kõik need miljardid rakud teevad tööd selle nimel, et sa saaksid elada. Et su süda lööks, juuksed kasvaksid, silmad näeksid ja jalad liiguksid. Loe neid ridu edasi, tunnetades samal ajal oma keha. Ja märka, kuidas see muudab sinu kogemuse kvaliteeti.
Ärksameelne suhe oma kehaga. Ärksameelsus tähendab seda, et sa suunad oma tähelepanu millelegi konkreetsel viisil – tahtlikult, praeguses hetkes ja hinnanguteta. Kui sa oled oma kehaga sellises kontaktis, siis on sul märksa lihtsam tema sõnumit kuulata. Sa võid hakata märkama olukordi, kus käsi haarab automaatselt järgmise veinipokaali või šokolaaditüki järele, kuid keha ütleb sulle, et ta tegelikult seda praegu ei tahagi. Keha räägib sinuga alati, sa pead lihtsalt tema jaoks kohal olema. Proovi olla oma kehaga ühenduses lahkel, mitte hukkamõistval moel. Ja tee seda nii tihti, kui see sulle meelde tuleb.
Võid avastada, et tegelikult ei maitse sulle paljud asjad, mida enda meelest armastasid.
Keha ja selle elususega kontaktis olemist tuleb harjutada, et see muutuks sulle sama harjumuspäraseks nagu hommikune hambapesu. Saad seda
harjutada näiteks iga kord, kui midagi ootad. Kasuta seda hetke oma keha tunnetamiseks seestpoolt. Tee seda poesabas seistes, bussi oodates ja kohtumiste vahel aega veetes.
Proovi asustada oma keha ka siis, kui endale toidu- või joogipoolist valid. Kuula seejuures oma keha sõnumit ja reaktsiooni. Võid avastada, et tegelikult ei maitse sulle paljud asjad, mida enda meelest armastasid, ja vastupidi. Kui vaatad poes uut kingapaari, siis küsi ka keha käest, kas tal oleks neis mugav olla. Võid küsida oma kehalt sedagi, kas ta tõepoolest soovib kanda just seda kreemi või deodoranti.
Kas sa praegu tunnetad jätkuvalt oma keha seestpoolt? Kui ei, siis proovi kohe uuesti!
Peeglike, peeglike seina peal… Seda, kuidas sa oma kehasse suhtud, väljendavad sinu mõtted, millega sa oma keha kommenteerid: ilus, kole, meeldiv, ebameeldiv, trimmis, lodev ja nii edasi. Hinnanguga käib kaasas emotsioon. Näiteks kui heidad pilgu peeglisse ja hindad oma välimuse ilusaks, siis tunned end reeglina hästi, koged rõõmu ja ehk uhkustki. Negatiivse enesehinnanguga aga kaasnevad ebameeldivad tunded.
Võib-olla oled ka märganud, et hoiakute ja emotsioonide komplektid muutuvad pidevalt – ühel päeval vaatad peeglisse ja oled oma välimusega rahul, teisel päeval jälle mitte. Kord teevad kurrud suu- ja silmanurgas nalja, kord aga kurvastavad. Just nii muutlikud meie mõtted ja tunded ongi.
Keha aga on sul olemas olenemata sellest, kuidas sa temasse suhtud. Järelikult, kui keha on olemas, siis suhtumine on miski, mille sa justkui istutad selle olemasoleva peale. See käib küll keha kohta, kuid see pole keha ise.
Ja mis sa arvad, kumb sulle rohkem kannatusi tekitab – kas keha ise või sinu hinnangud ja suhtumine sellesse? Muidugi võib ka keha ise ebameeldivusi põhjustada, kui see on haige ja/või valutab. Kuid enamasti tekitab meile siiski rohkem muret just meie enda suhtumine – hinnang, mille oma kehale anname.
Tahaks ideaalset keha! Nii tihti võib kuulda inimesi kurtmas, kuidas nad pole oma keha juures rahul ühe või teise asjaga. Küll on probleemiks kõverad jalad, vähene energia, hõredad juuksed, kuiv nahk, liigsed kilod või pidev nohu.
Kujuta nüüd ette, et sa vaatad peeglisse ja sulle ei meeldi see, mida seal näed. Ja sa ründad seepeale peeglit, lähed sellele kätega kallale. Kas see poleks mitte hullumeelne? Tegelikult teed sa täpselt seda oma sisemaailmas, kui sa ei aktsepteeri oma keha või selle seisundit. Sa vaatad oma keha, annad sellele negatiivse hinnangu ja vürtsitad seda kõike veel valulike emotsioonidega, mis mõjutavad sinu keha biokeemiat. Kas see polegi siis rünnak sinu enda keha vastu?
Kui sa pole alatasa oma kehaga rahul, siis koged pidevat konflikti oma tahtmiste ja ootuste ning tegelikkuse vahel. See on justkui sisemine püüd
vastata iseenda või väljastpoolt seatud ideaalile ning see lõhe ideaali ja tegelikkuse vahel põhjustab hulgaliselt stressi. Inimesel, kes suhtub oma kehasse heasoovlikult ja aktsepteerivalt, on elus aga üks
stressor vähem.
Aktsepteerimise võlujõud. Mõtle, kui lihtne oleks elu, kui me ei peaks oma kehale nii palju nõudmisi esitama! Kui me saaksime seda aktsepteerida just sellisena, nagu ta parajasti on. Oleksime oma keha vastu heasoovlikud ning kuulaksime tema vajadusi reaalajas. Ja kogeksime seejuures üha suuremat tasakaalu ja meelerahu.
Proovi jätkata oma keha tunnetamist seestpoolt – nii tihti ja hästi, kui sa parasjagu suudad. Mõne aja pärast võid näha, kuidas sinu suhe oma kehasse muutub. Võid üha enam tunda, et sa tõepoolest asustad seda keha, ja sul avaneb võimalus hakata oma keha sõnumit üha paremini kuulma. Ühtlasi võid ajapikku täheldada endas veidi rohkem lahkust
ja hoolivust oma keha vastu.
Ole oma kehaga iga päev heas kontaktis
- Iga kord, kui märkad kriitilisi mõtteid oma keha suhtes, meenuta, et su keha on elus. Ta on täpselt selline, nagu ta hetkel on, ning ta elab ja hingab. Tunneta seda elusust.
- Kasuta ära hetki, kui ootad midagi või kedagi, ning tunneta oma keha seestpoolt. Lihtsalt pööra teadlikult tähelepanu oma keha mitmesugustele aistingutele.
- Alati, kui valid toitu või asud sööma, teadvusta ka oma keha. Siis on sul suurem võimalus vältida ülesöömist ja keha mürgitamist talle mittesobivate toitainetega.
- Kui soovid toiduga “patustada”, tee seda täie mõnuga. Võta see koogiamps ja ole selle jaoks täielikult kohal – tunne selle lõhna, maitset ja tekstuuri. Uuri seda nii, nagu sa poleks kunagi varem kooki söönud. Nämm!
- Kui tunned, et näiteks turjas või seljas on pinge, siis lihtsalt häälestu keha kuulamisele ja küsi, mida tal hetkel vaja oleks. Kui tundub, et keha tahab end ringutada, sirutada või aktiivsemalt liigutada, luba talle seda luksust.
- Kui su keha tunneb nõrkust või väsimust, uuri, mis vajadus on tal hetkel rahuldamata. Kui võimalik, paku talle seda, mida ta vajab. Tee seda ka siis, kui su keha jääb haigeks või valutab – ole tema jaoks heasoovlikult olemas.
[themify_button size=”large” link=”https://meelerahu.ee/artiklid/Keha.pdf”]Lae alla PDF[/themify_button]
Kui ma vaid oleksin…
Kas sinagi mõtled aina, mis peaks olema teisiti, ja
mängid peas “oleks-poleks”-mängu? Oma olukorda ja enesetunnet muuta ei pruugigi olla nii keeruline, kui esmapilgul tundub. Käesolev hetk on parim aeg lahti harutada pusad oma mõttemustrites.
Anne & Stiil oktoober 2012 / Tekst: Helena Väljaste
Kohtusin üle tüki aja hea lapsepõlvesõbrannaga. Istusime kenas kohvikus
laua taha ning tellisime endale mõnusa koogitüki ja aurava tee. Ei möödunud viit minutitki, kui Karin asus südant puistama. Ühe suure emotsionaalse jõena kallas ta endast välja kõik, mis talle muret valmistas: kui ta oleks ometi valinud teise eriala, siis oleks tal kindlasti praegu parem ja tasuvam töökoht. Ja kui ta poleks valinud endale toona seda meest, oleks ta kindlasti praegu õnnelikumas ja tervemas suhtes, ehk oleks tal juba lapsedki – üks poiss ja teine tüdruk. Elu niimoodi üksipulgi läbi hekseldades jõudis ta viimaks lapsepõlve välja ja süüdistas oma vanemaid, kes oleks pidanud teda lapsena rohkem kiitma – siis ta ehk ei vaevleks praegu madala enesehinnangu käes…
Tundus, nagu oleks kogu möödanik süüdi selles, kus ta nüüd oma eluga on. Kuulasin teda kannatlikult, vaatasin, kuidas ta tundetult oma koogitükki torgib, ja lasin tal end tühjaks rääkida. Samal ajal aga juurdlesin, mida ta küll kogu selle oleks-poleks mänguga saavutada tahab. Kas ta tõesti üritab luua uut ja meelepärasemat elupaika oma mõtetesse ning kinnitada kanda seal? Oleks-poleks fantaasialõnga veeretada oli talle ilmselgelt huvitavam kui reaalselt midagi ära teha, et oma eluolu parandada.
Hapud viinamarjad
Psühholoogid on palju uurinud seisundit, mida nimetatakse tunnetuslikuks ebakõlaks. Klassikaline näide on jutt rebasest ja viinamarjadest. Selles loos näeb rebane kõrgel rippuvaid viinamarju ja tahab neid süüa. Ta püüab kõigest väest, ent ei ulata nendeni. Lõpuks leiab ta enesele päästva õigustuse, et need viinamarjad polegi söömist väärt – kindlasti on need toored ja hapud.
Tunnetuslik ebakõla viitabki kahe teadmise või tunde vastuolule (rebane tahtis, aga ei saanud). See tekitab ebameeldivaid emotsioone ja tüütu pinge, et asjade seisu parandada. Ebakõla vähendatakse oma hoiakute, uskumuste ja käitumise muutmisega. Näiteks muutis rebane oma suhtumist viinamarjadesse, kui otsustas, et küllap need on söömiseks liiga hapud. Vastuolu vähendatakse ka teisel moel – õigustamise, süüdistamise ja eitamisega. Minu sõbranna näis kasutavat just neid kolme vahendit: ta süüdistas teisi ja varasemalt langetatud valikuid, millega õigustas praegust eluolu ja eitas seejuures enda vastutust oma elu eest nüüd ja praegu.
Mida kõike ma küll tahaks!
Sellist oleks-poleks mõttelõnga saab kerida lausa kolmes suunas. Veeretades seda minevikku nagu Karin, võib mõelda, mis kõik oleks paremini siis, kui omal ajal oleks asjad teisiti läinud. Suunates mõtte tulevikku, saab fantaseerida, milline võiks välja näha helgem silmapiir – kui hea on elu siis, kui võidan miljoni, kolin maale elama ja ostan suurema auto. Samamoodi saab mõttekulgu väänata ka olevikus – kui täna vaid oleks ilusam ilm ja mu tuju parem…
Ilmselt on paljudel meist tulevikku suunatud ettekujutusi sellest, mida oleme saavutanud 30. või 40. eluaastaks. Või kui äge oleks uus töö või kui suurepäraselt saaksime hakkama emaks olemise või oma poekese avamisega, magistrantuuriga, autokooliga. Ning kuidas me päevitaks terve puhkuse – aga hoopis sajab vihma. Probleem tekibki siis, kui asjad ei lähe päris nii, nagu ootasime. Siis kerkib üles kõiksugu emotsioone: viha, pettumus, süütunne, käegalöömine. Samuti tuleb pähe igat sorti ebameeldivaid mõtteid, mis on süüdistava, pessimistliku või mässumeelse loomuga. Oleks-poleks-seosed on just sellistel hetkedel imekerged tekkima.
Peaksin palju rohkem suutma ja oskama, parem ema olema ja rohkem palka saama.
Siin ja praegu kohaloleku õpetaja Eckhart Tolle ütleb, et kui oleksid parema meelega kuskil mujal kui siin ja praegu, on sul kolm arukat väljapääsu:
1) eemaldu situatsioonist;
2) muuda seda;
3) aktsepti seda täielikult.
Valiku tegemine ja täideviimine eeldab iga kord, et võtad vastutuse täielikult enda kätte. Kui oled näiteks otsustanud veeta sõpradega rahuliku õhtu rõdul ja naaber hakkab samal ajal oma murulappi niitma, saad sa kas eemalduda lärmist ja lahkuda rõdult, paluda naabril niitmine pooleli jätta või siis leppida, et rõdul istudes saadab teie jutupominat muruniiduki plärin.
Kui sa ei saa olukorda muuta või sellest väljuda, siis loobu negatiivsest hoiakust. See toob otsemaid kergenduse. Ja pea meeles, et paljalt sinu negatiivne suhtumine ei muuda veel asja ennast, vaid esialgu sinu enda enesetunnet üha kehvemaks ja kehvemaks. Et seda ei juhtuks, võta ebameeldivana näiv olukord täiesti omaks, uuri ja õpi seda tundma. Ainult nii saad sa oma sise- ja välismaailmast adekvaatse pildi.
Saaks ju paremini?
Enese pidev võrdlemine ideaaliga on kujunenud lausa epideemiaks. Näiteks nõudmised oma kehale: see peab olema trimmis, kindlasti mõni kilo kergem kui praegu ja pulbitsema energiast. Kui see nii ei ole, oleme rahulolematud. Võõrad pole ka mõtted sellest, kuidas peaksin palju rohkem suutma ja oskama, end õnnelikumana tundma, parem ema olema, rohkem palka saama jne. Ühe ilusa sooja sügisõhtu võib täiesti ära rikkuda see, kui naaber otsustab muru niita – kõik oleks ju muidu ideaalne, kui vaid seda hirmsat müra ei oleks.
Selline harjumus oma kogemusi pidevalt ideaaliga võrrelda on suur kroonilise stressi allikas. Sa oled “siin”, aga tahad olla “seal” – oled olevikus, aga tahad olla minevikus või tulevikus. See on sisemine püüd põgeneda reaalsuse eest, mis pole piisavalt hea. See lõhe aga hakkab sind seesmiselt killustama.
Probleem tekibki siis, kui asjad ei lähe päris nii, nagu ootasime.
On, nagu on.
Joogaõpetaja Ingvar Villido ütles kord: “On, nagu on!” Kui ma neid sõnu esimest korda kuulsin, läbistasid need mind nagu välk. Taipasin äkitselt, kui palju ma vaatan elu läbi oma illusioonide prisma ja kui vähe näen asju, olukordi ja inimesi sellistena, nagu nad tegelikult on.
Kui tihti leiad sina end mõtisklemas või kurtmas selle üle, millises situatsioonis sa praegu oma eluga oled? Mida teised teevad või ütlevad, kui kehv on ilm, milline on sinu ümbrus või meeleolu? Kui lähemalt vaadata, võid leida, et selline kaeblemine on tegelikkuse mittetunnistamine, soov olevikku mitte näha ega kogeda. See on kas aktiivsem või passiivsem võitlus oma reaalse kogemuse vastu – ja see on alati negatiivse emotsionaalse laenguga. Selline oleks-poleks mäng asetab inimese ohvri rolli ja röövib temalt vastutuse praeguse hetke eest.
Kas kõigel sellel on mõtet? Võtame või kaebamise ilma üle, mida ikka ja jälle kuulda saab. Mis vahet on sellel, kas keegi laidab või kiidab tänast ilma? Kas tema suhtumine muudab mingilgi moel ilma ennast? Tõenäoliselt mitte – ilm on ikka selline, nagu on, vaatamata kellegi hinnangule või arvamusele. Kas pole siis tarbetu kulutada oma kallist aega ja närve sellele, et hädaldada “kehva” ilma üle? Ehk oleks arukam tunnistada vastuvõetavaks see, mis on, panna selga teised riided ja kohandada oma plaanid ilma järgi!
Poolik pilt
Viimasel ajal on mu teele sattunud inimesi, kes püüavad silma kinni pigistada asjade ees, mis neid häirivad. Paljude pea on sassi ajanud eneseabiraamatud, kus soovitatakse keskenduda vaid heale ja programmeerida endale seeläbi parem tulevik. Mõnes mõttes on see õige, et kui keskendume heale, siis see kasvab, ja kui keskendume halvale, saab see jõudu juurde. Kuid mis on sellise pooliku pildi tegelik väärtus?
Ütleme, et keskendume positiivsele oma elus, kuid eirame fakti, et abikaasa tarbib õhtuti üha suuremas koguses alkoholi ja suhtlus temaga on muutunud kalgiks ja külmaks. Ignoreerimine võib küll olla toimiv psüühiline kaitse, kuid pikas plaanis ei saa sellest ju head nahka tulla. Reaalsust vastu võttes, uurides ja kaardistades kujundatakse oma eluolukorrast tõele vastav pilt. Kui sul on terviklik ülevaade, saad teha arukamaid valikuid, sest kõik otsused, mida langetad, tuginevad ju sulle teada olevale infole. Seega, kui otsustad rippuma jääda oma illusioonide külge, langetad tõenäoliselt valiku ebatäpse info põhjal.
Minu sõbranna Karin oli tolleks hetkeks langenud illusioonide ja oma negatiivsete kogemuste mittetunnistamise lõksu. Ta veetis palju aega mõtetes, kujutletavas oleks-poleks maailmas. Nägemata tegelikkust selle kõikides värvinüanssides, oli ta üsnagi segaduses ja võimetu midagi ette
võtma. Kui aga asusime vaatama tema elu teises võtmes – tunnistades seda, mis on ja kuidas see on – avanesid talle uued võimalused. Ta tajus, et tema võimuses on midagi muuta. Nähes suuremat pilti, sai talle ka selgemaks, mida muuta. Ta otsustas otsida infot huvitavate täienduskoolituste kohta, kuna need aitaksid tal ennast oma nahas paremini tunda ja annaksid tööturul eeliseid. Ka oma suhte lubas ta luubi alla võtta, et sellest nüüd, realistlikuma pilguga vaadates sotti saada.
Kui tunned vastumeelsust käesoleva suhtes või soovi kogeda midagi muud, tee nii:
1. Uuri tähelepanelikult ja uudishimulikult oma kogemust. Luba sellel ollagi sinu kogemus selles hetkes. Kui sa pigem eiraksid seda või võitleksid selle vastu, siis teadvusta endale sedagi. Millised on sinu praegused mõtted ja emotsioonid, millised on füüsilised aistingud? Lisa siia juurde hella tunnistamist ja leppimist ning jälgi, kuidas selline oma kogemusega suhestumine sinu enesetunnet mõjutab.
2. Kui paned tähele oma mõtteid, mis räägivad oleks-poleks keeles, siis tuleta meelde sõnad “on, nagu on” ja pööra tähelepanu teadlikult sellele, kuidas asjad tegelikult on.
3. Ole teadlik oma hingamisest. Tunneta, kuidas õhuvool siseneb ja väljub sinu kehast. Jälgi niimoodi mõnda sisse- ja väljahingamist. Küsi endalt: milline on minu probleem praegu – mitte eile, homme või viie minuti pärast, vaid just nimelt praegu? Ja kui sa saad, siis lihtsalt lubagi sellel olla sinu praeguse hetke kogemus.
4. Kas on midagi, mida sa “peaksid” tegema või “võiksid” teha? Tõuse püsti ja tee seda kohe! Teine alternatiiv on täielikult tunnistada oma laiskust ja osavõtmatust selles hetkes.
2. Kui paned tähele oma mõtteid, mis räägivad oleks-poleks keeles, siis tuleta meelde sõnad “on, nagu on” ja pööra tähelepanu teadlikult sellele, kuidas asjad tegelikult on.
3. Ole teadlik oma hingamisest. Tunneta, kuidas õhuvool siseneb ja väljub sinu kehast. Jälgi niimoodi mõnda sisse- ja väljahingamist. Küsi endalt: milline on minu probleem praegu – mitte eile, homme või viie minuti pärast, vaid just nimelt praegu? Ja kui sa saad, siis lihtsalt lubagi sellel olla sinu praeguse hetke kogemus.
4. Kas on midagi, mida sa “peaksid” tegema või “võiksid” teha? Tõuse püsti ja tee seda kohe! Teine alternatiiv on täielikult tunnistada oma laiskust ja osavõtmatust selles hetkes.
[themify_button size=”large” link=”https://meelerahu.ee/artiklid/Kui.pdf”]Lae alla PDF[/themify_button]
Ärka – ja märka hetki
Kas sulle tundub vahel, et kiires elutempos mööduvad mõned hetked nii, nagu sind polekski nendes päriselt kohal? Psühhiaater Helena Lass ja psühholoog Helena Väljaste tutvustavad sulle lihtsaid tõdesid, kuidas vähem oravarattas ja rohkem hetkes olla.
Anne & Stiil juuli 2012 / Tekst: Eia Uus / Foto: Stina Kase
Mäletad, kuidas lapsena võis kas või tundide viisi kõhuli murul lamada ning vaadelda rohuliblesid ja putukaid, kuulata linnulaulu ja ehitada liivalossi? Samasugust helgust võid tunda ka nüüd. Selleks, et suvi jälle märkamatult mööda ei libiseks, on olemas mõned lihtsad harjutused, milles peagi meistriks saad. Meil on ju vaid hetked, mida elada – ja need rulluvad lahti üksteise järel.
Ärksameelsus (inglise keeles mindfulness) kui elustiil on kunst olla käesolevas hetkes lahkelt ja uudishimulikult tähelepanelik, ilma toimuvale hinnanguid andmata. Sa lülitud püüdlemiselt viibimisele, kuid jääd vajaduse korral samal ajal aktiivseks – pesed nõusid, kõnnid tööle, jalutad koeraga. See tähendab oskust olla tähelepanelik ja sel moel kontaktis ümbritsevaga. Kõlab ju lihtsalt? Oled justkui seikleja, kes võib igas olukorras midagi uut avastada!
See ei ole uhhuu.
Ärksameelsusest räägitakse maailmas üha enam, ja selleks on ka põhjust. Sellel teemal korraldatakse pidevalt konverentse ja ilmunud on tohutu hulk raamatuid. Mindfulnessi tehnikaid rakendatakse haiglates, koolides, suurfirmades (nagu Apple ja Google), aga ka näiteks USA sõjaväes.
Ärksameelsus pole iseenesest küll imerohi, aga võib sellena tunduda. Igal aastal ilmub aina rohkem teadusartikleid, mis kinnitavad ühte ja sama: ärksameelsuse praktiseerimine aitab maandada stressi, kiirendada tervenemist, suurendada immuunsust, parandada und ja palju muud. Seda rakendatakse nii psüühiliste haiguste (depressioon, ärevus, läbipõlemine, kohanemis-, tähelepanu- ja söömishäired) kui ka kehaliste hädade ennetamises ja ravis.
Mindfulnessist hakati laiemalt rääkima siis, kui ilmnes selle valu leevendav mõju. Ärksameelsuse pioneer Jon Kabat-Zinn õpetas seda patsientidele, kes kannatasid erinevate valude käes. Selgus, et valusse teadlikult suhtudes võib valu taandada või vähemalt talutavaks muuta. Niimoodi on võimalik elada õnnelikumalt ja rahulikumalt isegi koos valuga.
Juhtugu mis tahes, sina saad olla käesoleva kogemuse jaoks olemas.
Siin, nüüd ja praegu.
Võime veeta suure osa oma elust justkui automaatpiloodil, olemata “kohal” – ja nii hetkest hetke. Tänapäevase kiirustamise ja lõputute võimaluste ajastul on meid õpetatud tegema mitut asja korraga ning kiiresti. Peseme nõusid ja samal ajal planeerime järgmist päeva, käime jooksmas ja samal ajal kuulame kõrvaklappidest viimast “Ööülikooli” saadet.
Tihti mõtleme kas möödunud päevasündmustest või tegemist ootavatest töödest. See tähendab, et viibime mõtetega kas minevikus, mida enam ei ole, või tulevikus, mida veel ei ole! Mõtted hõivavad meid ning viibime pidevalt “ära”.
Ärksameelsus seevastu kutsub meid olema kontaktis just käesoleva hetkega. See õpetab meid üha enam tunnistama praegust kogemust kogu oma rikkuses ja värvikuses, märgates nii välist maailma kui ka seda, mis toimub meie sees – mõtteid, tundeid, kehalisi aistinguid. See on viis korraks oravarattalt maha hüpata ja elada oma elu just praegu. Käesoleva hetke teadvustamine on alati kasulik kehale, hingele ja vaimule, lisaks saad seda harjutada kus tahes ja millal tahes, nii trammis kui ka poesabas.
Raamat: Eckhart Tolle “Siin ja praegu: kohaloleku jõud”. Kerge ja samas sisukas lugemine sellest, kuidas olla hetkes kohal ja tunda rõõmu olemisest. Õnnelikolemist saab õppida!
Osho. “Teadlikkus. Kuidas elada tasakaalus”. Sa ei pea kulgema läbi elu nagu uneskõndija. Osho õpetab, kuidas elada tähelepanelikumalt, terviklikumalt, armastuse ja hoolimisega.
Osho. “Teadlikkus. Kuidas elada tasakaalus”. Sa ei pea kulgema läbi elu nagu uneskõndija. Osho õpetab, kuidas elada tähelepanelikumalt, terviklikumalt, armastuse ja hoolimisega.
Film: “Täiuslik meel” (Perfect Sense, 2011) Peaosades Ewan McGregor ja Eva Green. Filmis kaotab inimkond kummalise epideemia tagajärjel oma meeli – kaob lõhnataju, peagi maitsemeel, nägemine ja kuulmine… Pärast seda armastusfilmi oled tõenäoliselt tükk aega enesele teadmatultki ärksameelne!
Elu võib olla magus ja mõru.
Me ei pruugi tähelegi panna, et muudkui võrdleme olevikku võõraste standardite või enda ideaalidega. Pidev mõtlemine, kui palju paremini kõik peaks olema, võib viia kroonilise rahulolematuseni. Ärksameelses ellusuhtumises rõhutatakse, et juhtugu mis tahes, sina saad olla käesoleva kogemuse jaoks olemas. Sel moel mõistad paremini nii enda kui ka teiste vajadusi ja suhted muutuvad kvaliteetsemaks.
Ärksameelsuse abil saad ära hoida ka tülisid. Kui ärritud, on veel võimalik emotsioonidel ja kehas liikuvatel kemikaalidel sabaotsast kinni haarata enne, kui nad su südame või aju üle ujutavad. Kui oled juba täiesti vihane, ei ole sul enam ligipääsu arukusele – nii lihtne see ongi. Kui aga teadvustad ärritudes kohe, et miski kriibib, ning uurid vastavaid tundeid ja mõtteid, võib suur tülitorm juba eos vaibuda.
Sa ei pea uskuma kõike, mida su mõtted sulle ütlevad: “Ta teeb alati nii!” või “Teda ei huvita, mida sina tunned!” Ärksameelsuse õpetuses öeldakse, et mentaalsus (ehk sinu mõtetes toimuv) on nagu purjus ahv – ja teda sa ju ei kuulaks.
Märka oma mõtteid, tundeid, meenutusi eelmistest tülidest või teleseriaalide kangelannadest, kes olid samalaadses olukorras – ja kuula seda tooni, millega kavatsed teisele peale lennata niipea, kui ta “lõpuks” koju jõuab või küsib: “Kallis, mis viga?”
See pole mõni eriline seisund või kogemus, tegevusetus ega ka illusiooni põgenemine.
Kuidas see käib?
Ärksameelsuse praktiseerimine meenutab paljuski aiandust, kus külvatud seemnest taimeks kasvamine võtab aega – ka siin on ettevalmistustööd samasugused, “noorte taimede” eest hoolitsemist ja tulemusi näeb alles mõningase aja pärast. Oskust hetkes olla saab teadlikult arendada. Sel puhul räägime vaimse fitnessi treeningust.
Iga päev puutume kokku paljude sisemaailma reaktsioonidega. Näiteks saame vihaseks. Kuid on oluline vahe, kas olla vihane või olla teadlik sellest, et oled vihane. Kui oled oma seisundist teadlik, on sul rohkem ruumi ja valikuvabadust ning saad teha arukamaid valikuid.
Kasu toob just nimelt praktiseerimine, mis on võimalik kõikjal ning alati. Ja harjutamine teeb ju teadagi meistriks. Iga kord, kui sulle meenub hetkes kohal olla, tee seda kohe enesele parimal võimalikul viisil. Näiteks valdab sind magusaisu. Lähed ostad jäätist, ent selle asemel, et maius lihtsalt pintslisse pista, luba endale suuremat naudingut. Ole hetkes, et jäätist – või šokolaadi, rosinaid, arbuusi – nautida: tunneta tekstuurist ning rikkalikest maitse- ja lõhnanüanssidest saadavat elamust.
Ärksameelsus tähendab olla rohkem kohal ja nii anda olemisele kvaliteeti, rikkalikult nüansse, elusust ja kirkust.
3 minuti harjutus
* Võta automaatpiloot maha. Jälgi aistinguid kogu oma kehas (soe või külm, surve, valu, kõdi, puudutus, ebamugavus). Esita endale küsimus: “Mida ma kogen praegu… mõtetes… tunnetes… aistingutes?”
* Koonda oma tähelepanu täielikult hingamisele ja sellest tekkivale liikumisele alakõhus. Jälgi vahelduvat rütmi vaid alakõhus.
* Avarda oma teadlikkust nii, et see hõlmaks kogu keha. Tunneta, kuidas terve su keha hingab – peanupust kuni varvasteni välja.
* Pöördu tagasi oma käsilolevate tegevuste juurde.
* Võta automaatpiloot maha. Jälgi aistinguid kogu oma kehas (soe või külm, surve, valu, kõdi, puudutus, ebamugavus). Esita endale küsimus: “Mida ma kogen praegu… mõtetes… tunnetes… aistingutes?”
* Koonda oma tähelepanu täielikult hingamisele ja sellest tekkivale liikumisele alakõhus. Jälgi vahelduvat rütmi vaid alakõhus.
* Avarda oma teadlikkust nii, et see hõlmaks kogu keha. Tunneta, kuidas terve su keha hingab – peanupust kuni varvasteni välja.
* Pöördu tagasi oma käsilolevate tegevuste juurde.
Kaks lihtsat viisi olla hetkes
1. Vali igas päevas üks täiesti rutiinne tegevus ja otsusta olla selle tegevuse jaoks täielikult kohal. Olgu see duši all käimine, riietumine, söömine või muu. Lihtsalt pööra tähelepanu sellele, mida sa parajasti teed – just selles hetkes, milles oled. Märka kehalisi aistinguid, helisid, lõhnu, maitseid ja tekstuure.
2.Ükskõik kus sa ka mõtetega ei viibiks, on sinu keha alati olevikus, sinu süda lööb just praegu, sinu hingamine leiab aset just nüüd. Too oma teadlikkus ikka ja jälle oma keha ja hingamise juurde tagasi – see on nagu ankur, mis hoiab sind kontaktis käesoleva hetkega.
1. Vali igas päevas üks täiesti rutiinne tegevus ja otsusta olla selle tegevuse jaoks täielikult kohal. Olgu see duši all käimine, riietumine, söömine või muu. Lihtsalt pööra tähelepanu sellele, mida sa parajasti teed – just selles hetkes, milles oled. Märka kehalisi aistinguid, helisid, lõhnu, maitseid ja tekstuure.
2.Ükskõik kus sa ka mõtetega ei viibiks, on sinu keha alati olevikus, sinu süda lööb just praegu, sinu hingamine leiab aset just nüüd. Too oma teadlikkus ikka ja jälle oma keha ja hingamise juurde tagasi – see on nagu ankur, mis hoiab sind kontaktis käesoleva hetkega.
Jäta meelde sõna STOPP
Seda lihtsat praktikat saad kasutada käigu pealt!
Stopp – peatu hetkeks.
Teadlik hingetõmme – hinga mõned korrad teadlikult.
Ole tunnistaja – märka praeguse hetke tundeid, mõtteid ja kehalisi aistinguid.
Pidurid Pealt – pöördu tagasi käsil oleva tegevuse juurde!
Stopp – peatu hetkeks.
Teadlik hingetõmme – hinga mõned korrad teadlikult.
Ole tunnistaja – märka praeguse hetke tundeid, mõtteid ja kehalisi aistinguid.
Pidurid Pealt – pöördu tagasi käsil oleva tegevuse juurde!
[themify_button size=”large” link=”https://meelerahu.ee/wordpress/wp-content/uploads/2020/04/AnneStiil_2012.pdf”]Lae alla PDF[/themify_button]