Kuidas leida õnne ja meelerahu?

On varahommikune aeg Washingtoni linnasüdames. Inimesed ruttavad rongile, et jõuda tööle ja kooli. Metroos seisab üks tänavamuusik – nooremapoolsem mees – ning esitab oma viiulil klassikalise muusika palu.

Linnaleht 19. august 2016 / Tekst: Helena Väljaste

Joshua Bell 1
Tänavamuusiku märkamatu pale

Ta musitseerib seal kolmveerand tundi ning selle aja vältel möödub temast ligikaudu 2000 inimest. Seitse jääb teda kuulama, vähemalt minutiks. 27 möödujat annetab raha, ühtekokku teenib mees 32 dollarit. Pole ju paha teenistus ühe tänavamuusiku jaoks?

Möödaruttajad ei tea, et muusiku näol on tegu ühe maailma parima viiuldaja Joshua Belliga, kes esitab sellel hommikul metroos äärmiselt keerulise ülesehitusega klassikat viiulil, mille hinnaks 3,5 miljonit dollarit. Tavapäraselt saab tema muusikat kuulda vaid kõige nooblimates kontserdisaalides, kuhu ainuüksi pilet maksab 100 dollarit!

Säärane oli 2007. aastal Washington Posti korraldatud sotsiaalne eksperiment ja sellest tõstatud üks küsimusi: kui meil jääb automaatpiloodil läbi elu rutates märkamata midagi nii ilusat, siis mida me üldse endi ümber tähele paneme?

Mõtteisse vajunud inimesed

Automaatpiloodil kulgemine pole ju inimese jaoks midagi tundmatut – meie peades leiab aset lakkamatu mõttevool, mõnikord oleme virtuaalkeskkonnas viibides niivõrd hõivatud, et ei märkagi, kuidas jõuame punktist A punkti B, panemata päriselt tähele, mida teine inimene meile räägib. Siin ja praegu kohaloleku jõust kõnelev Eckhart Tolle on tabavalt öelnud, et tänapäevase inimese seisund on “mõtteisse vajunud”. Niimoodi mõttvoolus ulpivana (seal toimuv tundub reaalne, põnev ja oluline!) võib meil mõnigi asi, mis leiab aset siin ja praegu, märkamata jääda. Ühtlasi kõrgendab see stressitaset: bioloogilise olendina on meie ülesanne ellu jääda ja ohtusid märgata on eluliselt vajalik. Käime ringi, pea (mure)mõtetest paks ja oleme tahtmatult hõivatud just negatiivse mõtlemisega. See on märk iidse ohte detekteeriva süsteemi toimimisest. Kas teadsid, et kui sul tuleb näiteks pähe muremõte töökoha säilimise pärast, vallandub koheselt iidne võitle-või-põgene reaktsioon? See häiresüsteem ei tee vahet, kas oht on päris või kujuteldav  – stressreaktsioon aktiveerub nii või naa.

stressed
Millal oleme kõige õnnelikumad?

Harvardi ülikooli kuulsa psühholoogilise uurimuse “Uitav meel on õnnetu meel” (2010) autorid Matthew A. Killingsworth ja  Daniel T. Gilbert saatsid katsealustele mobiilile sõnumeid kolme küsimusega: Mida sa teed praegu? Kas sa oled keskendunud käsiolevale tegevusele? Kui õnnelikuna sa ennast tunned? Uurimuse tulemustel leiti, et kõige õnnelikumad oleme siis, kui keskendume praegu käsilolevale tegevusele. Isegi siis, kui teeme midagi sellist, mis meile otseselt ei meeldi.  Näiteks inimene, kes peseb keskendunult nõusid, tunneb end õnnelikumana kui see, kes mõtleb samal ajal muid asju. Viibimine kordumatus hetkes pakub suuremat heaolu- ja õnnetunde. Olgu see hetk siis ka kõige tavalisem – nõude pesemine, poesabas seismine või tööle sõitmine.

Tänapäevase kiire elutempo ja inforohkuse juures tekib tunne, nagu oleksime pidevalt kuhugile teel. Nõud on vaja ära pesta selleks, et saaks minna meilile vastust kirjutama ja sellele järgneb veel see ja too tähtis asjatoimetus. Niimoodi seesmiselt kiirustades muutub iga tavalisemgi tegevus hüppelauaks tulevikku. See hetk justkui polekski enam elamisväärne. Ning see pole enam meeldiv. 

Märka hetke. Sinu päris elu leiab aset siin

Selleks, et hetk saaks olla jälle meeldiv ja et saaksime sellest osa, on meil vaja kohale ilmuda. Meil tarvitseb vaid astuda maha automaatpiloodilt, öelda stopp ja märgata: mis on siin ja praegu? Hea lugeja, tee seda kohe. Kui loed sedagi artiklit justkui linnulennult, tõeliselt süvenemata, siis ütle endale stopp ja otsusta olla kohal selle hetke jaoks täielikult. Märka, kuidas su keha ennast praegu tunneb? Milline on sinu hingamine? Vaatle ümbritsevat – mida sa märkad? Kuula helisid enda ümber… Märka ka seda, kas sissehingataval õhul on lõhn või maitse? Jätka artikli lugemist suurema kohalolutundega. Kas märkad vahet oma enesetundes?

Minu hüpotees on see, et kui Joshua Bellist oleks tollel hommikul Washingtoni metroos möödunud hetkes elavad inimesed, oleksid nad märganud suurepärast muusikat ja võtnud selle hetke vastu kui kingituse. Võib-olla oleks nad seisatanud, et vaadelda ja kuulata pikemalt. Aga võib-olla oleks nad oma trajektooril edasi kulgenud, meeled nautimas seda kaunist helide mängu. Kindlasti oleksid nad kogenud kerget õnnetunnet, kuna nad olid kohal selle jaoks, mis toimub siin ja praegu.

Kui sinagi tunned vahel, et vajaksid meelerahu, siis tuleta endale meelde, et leiad selle alati siis, kui väljud kiirustavast kuhugile jõudmise režiimist ning otsustad tulla tasakaalukama olemise ja elamise juurde. Kui märkad taas, et mõtted su peas on kõigest mõtted. Ei midagi muud.

 
  • Meelerahu leiad oma viie meele kaudu. Kuula, vaata, maitse, haista ja kombi. Tee seda teadlikult. Kes meist ei tea, kuidas tundetult süüa, hoopis teine tunne on olla oma toidukorra jaoks kohal kõikide meeltega.
  • Ankurdu hetke hingates. Kui satud mõtetes pidevalt ekslema mineviku ja tuleviku radadel, siis hingamisele ja kehale keskendumine toob sind tagasi hetke ning ühendab avarama ruumi ja laiema vaatenurgaga, millest lähtuvalt toimuvat vaadelda.
  • Otsusta harjutada kohalolukunsti igapäevategevustes. Tee seda näiteks kõndides: märka jalgade kokkupuudet maaga, hingamise rütmi, helisid, lõhnu ja vaateid enda ümber.
  • Mil iganes kostub su kõrvu mõni helin (telefon, äratuskell, pesumasina pesurežiimi tähistav lõpukell), kasuta seda märguandena, et ärgata automaatpiloodist. Tuletagu see sulle meelde, et hingaksid teadlikult sisse ja välja  ning taastaksid kontakti olevikuhetkega.