Kõik me kogeme ju aeg-ajalt pinget, ärevust, kurbust, lootusetust, tüdimust ja muid ebameeldivaid tundeid. Kannatused kuuluvad elu juurde ja me ei saa neid täielikult vältida.
See sama surve, mida erinevad situatsioonid elus tekitavad, ongi tuntud kui stress. Kui Sa hindad oma käesolevat ülesannet või olukorda ähvardavaks või üle jõu käivaks, on Sinu reaktsioon sellele negatiivne ja tekitab survet.
Tähtis on justnimelt see, kuidas Sa oma läbielamisi käsitled. Sest stressi ei tekita sageli mitte olukorrad ja faktid ise, vaid see, kuidas me neid tõlgendame ja hindame.
Meie häiresüsteem ei tee vahet, kas oht on tõeline või meenutatud/ettekujutatud – reageerime sellele oma mõtete, emotsioonide, keha ja käitumisega nii, nagu toimuks see nüüd ja praegu.
Stressoreid (stressreaktsiooni vallandajaid) on nii füüsilisi, emotsionaalseid kui mentaalseid. Nende hulgas on tavapäraselt äratuntavaid (nt. ülekoormus, vallandamine, depressioon) kui ka vähem märgatavaid (nt. ebatervislik toit, väike kehavigastus). Hinnang, mille me stressorile anname, määrab, kas vallandub stressreaktsioon või hoopis saame enda kasutusse jõutagavarad edasiseks tegutsemiseks. Evolutsiooni käigus oleme ikka ja jälle pidanud kohanema mitmesuguste ohtude ja stressoritega. Ellujäämine stressiolukordades on eeldanud erksaks muutumist, jõu koondamist ja kiirust. Ka tänapäevases keskkonnas parandab sobivas annuses stress sooritusvõimet ja aitab meil enamasti leida jõuvarusid ja motivatsiooni heaks soorituseks.
Organism reageerib ähvardavatele oludele käivitades automaatselt võitle-või-põgene reaktsiooni.
Võitle-või-põgene reaktsiooni eesmärk on Sind kaitsta ja kõikvõimalikud ohutegurid aegsasti avastada. Seda mehhanismi ei saa välja lülitada, see on üks osa Sinust. Evolutsiooniliselt varasemas eluolus vastutas stressreaktsioon looduses hakkama saamise eest: põgenemise või vaenlase ründamise käigus kulutati ära nii vallandunud hormoonid kui vabanenud energia. Tänapäevased stressorid on aga enamjaolt psühholoogilised – emotsionaalsed ja mentaalsed – ning nende korral füüsilist aktiivsust ei järgne. Kuna need sündmused leiavad aset meie sees, pole võimalik kuhugi põgeneda või vastu hakata, ning igapäevasel kujul on igivana võitle-või-põgene refleks muutunud ebaotstarbekaks, lausa kahjulikuks.
Krooniline stress
Võitle-või-põgene reaktsioon käivitub alati, kui Sinu tõlgendus ütleb, et olukord on ähvardav. Näiteks on tuleviku pärast muretseja oma ootushirmu tõttu kogu aeg võitle-või-põgene seisundis. Kui satud igapäevaselt olukordadesse, mida pead enesele ohtlikuks, on võimalik, et Su organism ei suuda korralikult taastuda. Siis muutub stressiseisund püsivaks. Stressi püsimine hoiab üleval kroonilist võitle-või-põgene häireseisundit, mis valmistab soodsat põhja tervisehäirete ning haiguste tekkeks. Osaliselt toimub see stresshormoonide (adrenaliin ja kortisool) kuhjumise tõttu, mis viib immuunsüsteemi ning vereringeorganite töö häirumiseni.
Krooniline stress kujuneb välja järk-järgult ja siin võib eristada kolme etappi: häire-, vastupanu- ja kurnatusetapp. Häireetapis aktiveeruvad jõuvarud, et ohule võitle-või-põgene reaktsiooni abil vastu astuda. Vastupanuetapis püüab organism stressiga kohaneda, näiteks tõhustades immuunsüsteemi tegevust. Vastupanuetapi pikenemine võib viia jõuvarude ärakulutamise ja kurnatuseni. Kurnatusetapile on iseloomulik emotsionaalne madalseis, innustava huvi kadumine nii töö kui elu vastu.
Kroonilise stressi kahjulikud mõjud võib jagada nelja rühma:
-
Suureneb vaimse tervise probleemide, eriti depressiooni ja ärevushäirete tekke risk
-
Suureneb mõnede füüsiliste haiguste tekke risk ning juba olemasolevad haigused süvenevad
-
Suureneb kahjulike käitumisviiside risk
-
Suureneb läbipõlemise risk ja üleüldine heaolu on häiritud
Teadvelolekut praktiseerides õpid üha enamates olukordades
kasutama automaatse võitle-või põgene reaktsiooni asemel
teadlikku valemit vaatle-ja-vasta.
Stressivaba elu
Me ei saa ja ka ei peaks vältima loomulikku elu koos sellega kaasnevate stressoritega, kuid me saame valida, kuidas me reageerime stressoritele oma sisemaailmas. Aktsepteerimise kunsti ja teadveloleku rakendamine on tõhusaimad vahendid, mis aitavad Sul toime tulla elu juurde kuuluva loomuliku stressi, väsimuse ja rõhutud olekuga.
Teadvelolek – see on oskus tegutseda mitmesugustes olukordades tähelepanelikult, avatult ja kohal olles. Selle rakendamine avab Sinu jaoks võimaluse läheneda stressi tekitavatele olukordadele omades valikuvõimalusi, mitte pelgalt reageerides automaatselt. Teadvelolekut praktiseerides õpid üha enamates olukordades kasutama automaatse võitle-või põgene reaktsiooni asemel teadlikku valemit vaatle-ja-vasta. See võimaldab eesmärgipärast, arukat ja paindlikku tegevust ka rasketes olukordades, sest sel juhul ei juhi tegevust mitte ebameeldivad tunded ja mõtted, vaid Sinu enda tahe, teadlikkus, väärtused ja eesmärgid.
Seda oskust saab arendada – seepärast seda kutsutaksegi vaimseks fitnessiks. Ja see nõuab Sinu panust. Sest kõne all on suuresti oskuste harjutamine, mida võib võrrelda jalgrattaga sõitmisega – sedagi ei saa selgeks pelgalt raamatut lugedes, vaid ikka ise harjutades. Teadvelolekut praktiseerides omandad Sa võime viibida üha enam käesolevas hetkes – tähelepanelikuna, aga mitte hukkamõistvana. Sel eesmärgil teed teadliku kohalolemise harjutusi. Õpid vaatlema oma sisemisi läbielamisi, mõtteid ja tundmusi, ilma et püüaksid nende eest põgeneda või nende vastu sõdida. Seeläbi muutud Sa nende suhtes sallivamaks. Mõistad, et katsed ebameeldivaid emotsioone, aistinguid ja mõtteid alla suruda või vältida, vaid tugevdavad neid. Kontrollimise asemel harjud suhtuma oma kogemustesse aktsepteerivalt. Loobud võitlusest ja õpid suunama oma elujõudu ja energiat sinna, mis on Sulle elus tõeliselt tähtis.