Arvamusartikkel: noorte vaimne tervis
On öeldud, et ennetus on kõige tõhusam ravi. Me ju ometi teame seda, aga kui vaadata otsa viimaste aastate noorte vaimse tervise alasele statistikale, siis kerkib minus küsimus: “Kas me oleme äkki midagi tegemata jätnud?”
Avaldunud Eesti Päevalehes 27.10.2019
Ärrituvus ja kurvameelsus – kas meie uus reaalsus?
Tervise Arengu Instituudi andmetel koges 2017./2018. aastal iga kolmas laps depressiivsust (2009./2010. aastal iga neljas), iga viies 15-aastane on viimase aasta jooksul mõelnud enesetapule. Lapsed hindavad sagedaseks vaimse tervisega seotud kaebusi, nagu ärrituvus, närvilisus, kurvameelsus ja uinumisraskused (Laste heaolu statistika). Kahe kolmandiku õpetajate hinnangul on keskendumisraskused paljudel nende õpilastest, üle kolmandiku kinnitab, et paljudel esineb pidev rahutus (SEYLE 2011).
Need andmed kõnelevad millestki – ligi kolmandik noori on omadega hädas! Ilmselgelt on keskkond meie ümber tohutult muutunud. Mitte kunagi varem pole meil olnud nii palju võimalusi vabalt liikuda, suhelda ja tarbida. Samuti loovad erinevad digilahendused meie ellu uusi võimalusi, elame info rohkuses. See kõik on ju iseenesest tore, samas esitab see kõrgendatud väljakutse meie sisemistele oskustele, et saaksime olemasolevad võimalused enda kasuks, mitte kahjuks tööle panna. Näiteks nutitelefon on imeline tööriist, aga kui oleme selle sõltuvusse langenud, siis on see meile paganama kehv peremees. Selleks, et saaksime tänaste võimaluste najal edukalt ja õnnelikult elada, vajame heaperemehelikke enesejuhtimisoskuseid.
Mida mina kodust ja koolist ellu kaasa ei saanud?
See oli oma kümmekond aastat tagasi, kui ma sain tänu teadveloleku (mindfulness) praktilisele rakendamisele teada, et mu mõtted ja emotsioonid on vaid mööduvad nähtused ning et need ei defineeri mind. Õppisin, et ma ei pea uskuma iga oma mõtet, harjusin end lahti haakima kasututest mõtetest ning juhtima oma emotsioone ise. Ma hakkasin treenima oma tähelepanu suunamise kunsti, et oskaksin eristada olulist ebaolulisest ning saaksin keskenduda vajalikule. Tänu kõigele sellele olen ma täna tasakaalukam, õnnelikum ja ennastteostavam inimene. Võiks ju arvata, et omandasin need teadmised juba koolis, kodus või siis psühholoogiaõpingute käigus bakalaureuse või magistriõppes, aga ei. Lõputute teooriate taustal midagi nii olulist ma eluks kaasa ei saanud.
Õnneks saan neid samu oskusi anda täna edasi oma lastele, samuti saan toetada murelikke lapsevanemid nii koolitustel kui individuaalteraapias. Kui tutvustan neile erinevaid võimalusi laste toetamiseks, leiavad vanemad, et neid samu oskuseid ja teadmisi on neil endilgi vaja ja vajaka. Nii nagu minagi omal ajal, küsivad nad: “Miks me seda kõike juba koolis ei õppinud?” Lapsed veedavad väga suure osa päevast koolis ning seepärast peaksime andma juba kooli- ja lasteaiasüsteemi kaudu lastele kaasa oskused, kuidas koondada oma tähelepanu ning tulla toime erinevate emotsioonidega. Need oskused saadavad noori terve elu ning õpetavad lapsi oleme tähelepanelikud mitte ainult iseenda, vaid ka teiste inimeste ning ümbritseva keskkonna suhtes. Näiteks Vaikuseminutite programm on tegutsenud 2014. aastast ning jõudnud juba üle 3000 õpetajani, kes on omakorda oskuseid edasi andnud enam kui 45 000 noorele.
Hinga sisse, hinga välja
Minu silmis saab Eesti noorte vaimne tervis paremaks minna vaid siis, kui me hakkame piisavalt laialdaselt panustama tulemuslikku vaimse tervise hoidmisesse ja probleemide ennetusse laste seas. Lastele saab juba varakult anda kogemuse sellest, et jah, nad saavad oma tähelepanu ise juhtida ja et oma tähelepanu musklit on vaja treenida, nii nagu treenitakse füüsilist keha. Seda saab teha lühikeste Vaikuseminutite harjutuste kaudu, nagu hingamise jälgimine või keha tunnetamine.
Valides keskenduda näiteks oma hingamisele, võib igaüks peatselt märgata, kuidas tähelepanu on kõrvalistele asjadele kaldunud (oleme hakanud mõtisklema hoopiski lõunasöögist või tülist, mis meil lähedasega oli). Kui otsustame tuua oma tähelepanu valitud fookuse juurde tagasi, saabki “tähelepanulihas” trenni – me reaalselt treenime selle kaudu keskendumist ja enesekontrolli võimekust. Välismaistest uurimustulemustest mindfulnessi vallas on teada, et selle praktiseerimisel on positiivne mõju psühholoogilisele, sotsiaalsele ja füüsilisele heaolule. See vähendab stressi, depressiooni ja ärevuse sümptomeid ning suitsidiaalsete mõtete esinemist.
“Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis!” (Lennart Meri)
Vaadates otsa noorte vaimset heaolu puudutavale statistikale, olen siiski lootusrikas. Oluline on endile tunnistada – meil on probleem. Alles siis, kui oleme avanud oma silmad ja südame sellele, saame me midagi teadlikult muuta. Õnneks on meil Vaikuseminutite programmiga ühinenud koolide ja lasteaedade näol olemas tõestus, et probleemiga ennetavalt tegelemine toetab noorte vaimset tervist. 75% Vaikuseminutite baaskursusel osalenud õpetajatest toob esile laste kasvanud oskuse end tasakaalustada. Tartu Ülikooli poolt läbi viidav Vaikuseminutite mõju-uuringu pilootprojekt viitab noorte väsimuse ja uneprobleemide vähenemisele programmis osalemise tulemusena.
Vahendid midagi reaalselt teisiti teha on meil olemas, aga nende potentsiaal vaimse tervise kriisi lahendamiseks ei ole vastu võetud. Vaikuseminutite baaskoolitus on jõudnud ligi 200 haridusasutusse, Eestis on aga üle 600 lasteaia ja 500 üldhariduskooli. Põhjalik noorte vaimsesse tervisesse panustav noortekursus on jõudnud 12 kooli, seegi võiks jõuda sadadesse koolidesse ja mitte vaid keskendumise ja õpioskuste, vaid ka rahvatervise võtmes. Selleks, et meie lastest saaksid kasvada õnnelikud täiskasvanud mis iganes tingimustes, on vaja neile juba täna õpetada enese mõtete ja tunnetega toimetulekut. Ja see kõik võib alata näiteks mõneminutilistest tähelepanuharjutustest, mis on oma vaimse tervise hoidmiseks niisama loomulikud ja vajalikud kui igapäevane hambapesu suuhügieeniks.
Helena Väljaste